Heal lapsel mitu nime. Enam kui kahesaja rahvaliku laulu loojat Virve Kösterit teatakse hulga paremini Järsumäe või Kihnu Virvena. Järsumäe tuleneb talust, milles rahvalaulik koos Jaanist kaasaga Kihnu saarel elab. Neiupõlves kandis memm nime Haavik. Kuid kõige paremini tuntakse Virvet ikkagi tema laulude järgi – «Mere peota» («Meri on, meri jääb, meri olema peab...») ei möödu vist ühtki seltskondlikku üritust, kui ühel hetkel laul lahti lüüa otsustatakse.

Kes esimest korda Kihnu saarele sõidab, sellele valmistab omaette elamuse juba laevasõit. Alus nimega Liisi on erakordselt kodune. Kolm meeskonnaliiget, keda liikumas näha, sinatavad sõbralikult ka võhivõõraid ning ühel hetkel levib üle kogu laeva isuäratav praetud kala lõhn.

Virve, kes meile suure männi juurde vastu tulnud, naerab aasivalt, et kas põrutasime Türki välja või. Nimelt asuvat lähedal Türgi talu, aga isegi pisikesel saarel õnnestub esiotsa nii ära eksida, et sõidame saare lõunatippu majakani välja.

Nagu laevameeskond, sinatab ka Virve. Nii lähemegi kiiresti sinale üle, sest Virvega vist teisiti ei sobikski. Mis sest, et kuu aja pärast tähistab ta auväärset 80. sünnipäeva – tema meel on erk ja kõnd nõnda käbe, et annab noorematele kaugelt silmad ette. Tema viimati ilmunud ja müügihitiks tõusnud plaadi nimeks on «Süda on nooruse värav».

Kööginurgas konutab suur vana valge peni, kelle alumised hambad lõualuust osaliselt suu peale kasvanud. Virve seletab, et kunagi löönud loom hambad autosse, nii et pärast alumine lõualuu rippu jäänud. «Aga ma panin selle paika, ehkki arst käskis koera lasta. Mina oma kange jonni peale panin veel soolaviinagi haavale peale. See on seoke rohi, et tema kosutab ega lase mädanema minna. Olgu ta inimese või looma haav – kõige suurem rohi on soolaviin,» õpetab Virve.

Laud on kaetud. Virve valab tassidesse kohvi ning soovitab kaheliitrisest kokakoolapudelist kitsepiima peale valada. Omaküpsetatud leib lõhnab oivaliselt ning sööjaid ootab suur juustu-, singi- ja vorstitaldrik. «Tundke end nagu kodus,» julgustab Virve. «Ma sihuke matsi moodi mats, ega ma pole selline nagu teised on,» kõhistab ta nakatavalt naeru. «Mats jääb ikka matsiks! Saksa moodi ei vaata ega tee ma midagi!»

Virve läheb paneb tagatoas kördi selga ja istub akna alla. Lund pole maha sadanud ja kuigi on keskpäev, langeb aknast hämarat valgust.

Lapsena tahtsid lastekirjanikuks saada?

Mul oli 150 plaani. Aga asi läks sellepärast untsu, et sõda tuli peale. Mulle meeldis väga lastele muinasjutte teha. Kui mul lapsed väiksed olid, rääkisin neile jutte peast. Ise rääkisin, kuulatasin, ja omal läks kah huvitavaks.

Millest need jutustasid?

Millest aga taheti. Kas kuningatest või talumeestest – ükstaskõik millest. Kahju, et üles ei kirjutanud. Tegin ka lasteluuletusi ja siis mõtlesin laule teha.

Aga siis tahtsid ju veel ka balletitantsijaks saada?

Jah, olin siis kuue- või seitsmeaastane, panin omale mamma kleidi selga ja kingapaelad pealt kinni, et jala taha ei jääks. Mul oli sihuke and antud, et hüppasin paljaste varvaste peal. Hüppasin siuhti üles ja vehkisin kätega, ja isegi saksa kooli õpetajad ütlesid, et sinust, Virve, saab balletitantsija. Mul olid head kondid ja andi antud. Sõda purustas kõik. Ja kui sõda läbi sai, ärkasin nagu unest üles ja mõtlesin, et proovin seda balletti veel. Ja tead, ma enam ei saand. Lihtsalt ei saand.

Kuidas sinu laulud on sündinud?

Kuule, need on kõik elust tehtud. Olen teinud laulu, kui Estonia hukk oli, kui Kurkse poiste hukk oli... Kui ma laulu tegema hakkan, peab mul teada olema, millega ja kuidas see laul peab lõppema. Üks paha viga – kipuvad pikaks minema, muud viga pole mitte kedagi.

On ka armastusest, igast asjast, igast elujuhtumist... Kes on tellinud, neile olen teinud igaühele oma elu järgi. Elu on ju imeline. Igaühel oma rada, on ju?

Surmaga silmitsi

Oled kogu elu Kihnus elanud?

Kui olin noor, oli vanavanavanematel Kihnus maja, aga kolmekümne kolmandamal aastal andis Eesti riik maata inimestele Manijal (küla Tõstamaa vallas Manilaiul – toim) kaluritele kohad. Mede vanaisa oli ka siis sinna juurde arvestatud ja läksimegi Kihnust Manijale. Meitel trehvas loosi võtmisega – musta kaabusse pandi maapiletid ja minu vanaisa pistis ka käe sisse ja sai ilusa maa saare keskpaigas.

Elasime kaua Manijas, aga siis hakkas tädi mind Kihnu kutsuma, sest nad olid vanad ja lapsi ei põle. Juba törts aega elame Kihnus –

43 või 44 aastat või sedasi.

Millisena elu Manijas meenub?

Kodone elu oli viie plussi all! Aga kui venelase aeg tuli, hakkasime üle mere töös käima ja meite noorus võeti kõik ära. Mehed olid kalamehed, aga naispere kõik läksime hommikul, aerud peos, üle mere. See kolhoositöö, mis seal oli, oli kõik naiste teha. Hanguga heina tegemine, vilja külvamine, kartulivõtmine, kündmised... Kartulivõtul lugesid korvitäied. Igavene jaht käis, kes eespool, need krabasid suuremaid.

Aga karjalauda tegemine oli sihuke töö, et pidime metsakaevust vett vedama ja kuu aega. Võttis nii käed otsast ära, et enam käed ei tõusess.

Ja Manija naised said eriti vaskat, nemad olid tööorjad rohkem kui suure maa naised, paljud neist olid esimehele viinalaskuga sõbraks. Oli ka neid, kes tööd tegid, aga meil pold es jaanipäeva ka mitte. Ei laubast ega pühapäevast päeva.

Mis tööd talvel tehti?

Metsanormi. Sain just jaanuarikuus 15 täis ja pandi metsanorm peale, mul oli välja vedada 36 tihu metsa ning 98 tihu oli metsas teha puid valmis. Läksime mammaga kahekesti metsa ja seal oli sihuke puu nagu metsahiiglane – sihuke, tead, et vasta taevast. Mõtlesime, et saame selle ühe puuga kohe 36 tihu ära ja hakkasime, kaks tarka, seal kahemehesaega saagima. Ja me saagisime seda naa kaua seal – üle kolme päeva ja hommikust õhtani. Aga tormine ilm oli ja üksvahe käis ilmatuma kärakas. Metsapraaker, kes meid vaatama tuli, ütles, et naised, praegu vist lõi puu keskelt katki. Raks käis ning vaata, see on uskumata asi – suur puu hakkas sedasi kännu peal tantsima. Mamma karjub: «Virve, joose!» Aga ei öelnud, kus ma joose. Lumi oli nabani ja ma pistsi joosu.

See suur kuusk oli ülalt raagus ja oksad teravad. Kui kärakas käis, heitsin pikali maha ja kõik oksad lõid sedasi igale poole ja haljad oksad lõid mu tervenisti lumesse. Kui puu maha käis, oli sihuke lumetuisk, et ei näinud maad ega taevast enam. Praaker ja mamma tulid joostes ja küsisid, et Virve, kus sa oled, kas sa elad veel... Siis kisti mind lume alt välja. Kirbu uperpall olnuks tarvis veel, ja need oksad oleksid mu maa külge kinni virutanud.

Mul on ikka õnne elus väga palju olnud. Ja ma ütle, ma olen kogu elu surmaga tegemist teinud, juba väiksest peast.

Uskumatud lood

Mis veel juhtunud on?

Kuule, mind on välk maha löönd.

Varem pold selliseid mürkisid ja ainesid, millega kärbesid tapetakse, ja neid oli naa palju, miljoneid. Ning kui õhtul leiba tehti, olid ju uksed lahti olnud ning tuba oli nagu üks pilv. Kärbsepilv. Siis pandi aknad kinni, võeti lepaoksad ja aeti nad toast välja.

Kogu see päev müristas ja vanaema ütles sedasi, et lapsed, müristamine kadus ära ja minge tooge venna Eeriga võsast lepaoksi. Ja kas sa tead, ühekorraga müristas ja ma nägin, kuidas venna oli poole puudeni tõstetud, kohe kõrgele. Mul lõid silmad tuld täis ja kui nad esimest korda lahti sain, siis – meri oli meitel ligis –, ja mina olin mere kalda peal. Üks-kaks sammu jäi veel puudu, et oleksin kinnisilmi merre joosnud. Siis läksin Eeri juurde ja Eeri oli pikali maas, aga tal polnud midagi viga. Ja vaata, jälle uskumata asi – meite mamma tuli meid otsima ja mina ei saa seda asja aru: minu jalad ei käinud enam maa peal, vaid mu jalad olid nagu õhkus. Ju nad olid siis nii elektrit täis, mamma ütles ka, et sa ei käigi justkui enam maa peal.

Ja siis kord võtsime noore hobu, seegi on tempa teind. Koolimajas tehti katust peale ning hobu kartis pleki kolinat. Hobu kohkus ja mina ei tea, kuidas ta mu pikali maha lõi – kas aisaotsaga ja siis läks heinakoorem üle minu, jäin vankri alla. Aga hobu läks minust üle ja murdis mul rangluu mööda kaelakonti ää. Käsi oli imelik, tahtsin seda üles tõsta, aga käsi enam ei tõusess. Läksime siis Pärnu ja arst, mingi muhameedlane, ütles, et suine aeg, rangluu kosub ise ära. Aga rangluu ei kosu mitte ilmaski ise ää! Pandi väike vatitohlakas kaenlaauku, käsi seoti üle kaela, aga see valutas naa palju, terve vasak külg valutas...

Olin haigemajas kolm-neli päeva ja mul juba sihuke hais taga, olin nagu elus raibe. Sihuke mädahais taga, et inimeste ligi ei saa minna, iiveldama ajab. Läksime lapselaps Raina juurde, lõikasime vana kaltsu sealt ümbert ära ja mu poole keha nahk oligi täie vaardiga mäda. Kollane ja leemetas. Raina tõi apteegist rohtu ja siis hakkas kosuma. Aga käsi oli paistes nagu rull otsas.

Siis tulid Kukerpillid Kihnu ja ma tegin laulu «Vesiroosid». Keetsin parajasti räime ja kartulit ja liha, ja Toomas (Toomas Kõrvits – toim) küsis, et mis mul viga on. Ma siis rääkisin, et pidin haigemajas ää mädanema. Mul oli ju lahtine luumurre, õlg kargas aga ühele ja teisele poole ning kinni ei kasvanudki. Nemad siis viisid mu Tallinna Mustamäe haiglasse. Operatsioonil tehti kaelakondisse süsti ja – ütleme oh sa kurat kohe välja – see oli sihuke, et küsisin, kas tahate mind ää tappa? Nagu palavat tina oleks naha peale valatud, nii valus, et issand jumal taevas küll! Hea, et põis tühi oli. Siis hakati meisliga toksima. Ja lõpuks oligi kõik asi okei ja viidi käruga sängi.

Aga neid juhtumisi on veel olnud?

Olen kolm aastat kalamees kah olnud. Kord äkisti hakkas selja tagant suur keerislaine, aga see ei tule laine moodi otse, vaid kirdest ja keerutab. Mede vana (isa – toim) ütles, et hoia paadist kinni ja järsku olin tervenisti vees, laine pea kohtas ja ei näinud enam mitte kedagi. Hoidsin küll paadi piidast kinni, aga keerislaine haaras tervenisti oma sisse. Aga siis laabus ära, paat tuli meitel kohe taha, aga vana hüüab, et tuleb teine veel! Tuligi, hoidsin jälle piidast kahelt poolt kinni, ja vana ütles, et kui nüüd tuleb kolmas veel, siis meite eluküünal kustub. Kolmas tuligi ja – kole mõelda, sihukese suure rudinaga tuli –, aga korraga hakkas taanduma. Ahh... Mitte kellelegi ei soovita seda lainet näha tahta!

Meri on sind ju samas ka laule looma innustanud?

Öeldakse, et meri on sinine, aga kui pidin ää uppuma, mina küll ei näinud, et ta sinine oli... Vennanaine Vilma ja 3-aastane tüdrik oli ka meitel merel ligi ning äkitselt jäi paat seisma. Läksin masinat käima panema, aga ei lähess mitte. Panin piipu ja bensiini ja kõike tegin, ning tema, raibe, ei lähess, üks nõks jäi puudu ja vänt lõi mind uperpalli taha ja mere sisse.

Ning siis mina mõtlesi – olin siis rase ka, neljas või viies kuu –, et täna tuleb minna ja mitte midagi teha pole. Hakkasin koera ujuma ja äkist mina vaatsi, et vesi oli rohekaskollane ja sihuke tume vari tuleb, lõi kohe päikese mustaks. Vaatsin üles – paat hakkas üle minu minema. Mõtlesin, et annan põhjast hoogu ja siis tõukan üles, aga kuramuse põhja polnudki! Ajasin käed üles. Vennanaine oli parda peal ja tema pole muud näind kui minu sõrmed tulnud veest välja ja sai mu käest kinni. Lõpuks sain paati ja hakkasin uuesti käima panema, aga bensiin oli veega segamini. Lõi paar korda sedasi tšuhh-tšuhh ja paat kargas tagant põlema. Terve tagumine ots põles! Suur lemme oli.

Vilma võttis oma märja jaki seljast ää ja hakkas paadi pardu ja masinat kustutama, aga ikka hakkas jälle põlema. Mina viisin bensiinipudeli paadi etteotsa, aga sealt voolas kolinaga välja ning läks ka eestotsast põlema... Lõpuks saime kustutatud ja hakkasime sõudma, hea, et aerud olid. Kolm ja pool tundi, laine oli tugev ja vastu. Siiani ei usu keegi, et niisugune asi oli.

Vanajumala lapsuke

Kuidas sa oma mehe Jaani leidsid?

Harilikult. Kuidas harilikult leitakse. Olin siis 22-aastane.

Tantsuõhtul?

Ei, me tegime Manijas ise tantsu. Murutantsu. See tähendab, et poisid mängisid pilli ja muru peal tantsitakse. Jaan mängis akordioni ja lõõtsa, öö läbi tantsisime.

Vene aegas jäi aga isegi see asi tagaplaanile, sest iga päev oli vaja tööd teha.

Pulmad olid suured?

Ei olnud seal kedagit suurt pulma, oma väikene pere oli.

Olete Jaaniga õnnelikud olnud?

Kõige hullem ei ole olnud, kevadel saab ju 57 aastat täis. Oleks ta päris põrgu olnud, ei oleks ju saand hakkama. Ütleme: kirik keset küla ja põrgurattaga ümberringi. Pole hullu midagi.

Kuidas jõuluaega veedad?

Nii kui ma jõulupuud hakka õhta vaatama, siis on sihuke värk, et siis ei saa ma enam silmi sealt pealt ää panna. Südamesse läheb.

Aga üks asi, mis meele jäänd, oli vene aegas, kui Manijas tuldi jõuluõhtul mu ema maha laskma. Siis kaevati peale, et mu õde juba enne Vene aega Saksamaale õppima läks. Ja oma rahvas kaebas, ikka eesti inimesed, et läks venelase eest ää. Ei see lugend, kas läks enne või varem. Ning siis taheti ka mind ää viia. Öeldi, et ärge pange pahaks, kui ühel heal päeval lähete paati ja siis oma saart kunagi oma silmaga ei näe. Küsisin, mis kurja mina teinud olen? Mille eest peab minul selline saatus olema? Mina pidavat valget laeva ootama. Ütlesin, et valget laeva saate teie ise ka näha, olge üks õhtu Manijas – meilt läheb iga päev valge laev, hommikul tuleb ja õhtal läheb, tuleb ilma ootamatagi. Millegipärast jäigi mind ää saatmata.

Olen vist vanajumala lapsuke. Ma ei ütle, et mina usklik olen, aga ma mõtlen, et kuskil ikka on keegi ülem. Sest ma olen nii palju surmast pääsenud ja kas siis tõesti ühtki hoidjat pole, kes hoiab? Aga kas teda on või pole... aga ma ikkagi mõtle, et kusagil on.

Olen teinud ka jõulust, uuest aastast laule teinud... Olen ka surmalaulu valmis teinud.

Selle lõppu ju ei tea?

Aga ta peab olema valmis, ja ongi valmis tehtud. Selle panen sihukse viisi peale, et kõik Kihnu naised laulda mõistavad, kes kirikumatjad on. Muidu nad ei mõista laulda.

Kuhu võib hing pärast surma minna?

Minu pärast mingu kus tahes! Sinna, kus ta aga ise tahab! (Naerab.) Aga kui saaks pärast surma kätte maksta neile, kes mulle on halba teinud, siis ma, kurat, põrutaks sedasi, et... Mina ei jätaks!

Ütle oma uusaastasoov?

Et raha pentsile juurde pandaks. Vaata, elu on ju kallis. Kui saad 3100 krooni, siis sellega ei mängi kuidagi välja. Poleks seda kõhtu, mis süüa tahab, siis saaks hakkama. Viskaks vett sisse nagu bensiini ja muud poleks vaja, aga on ju teistpidi.

Aga muidu – kõigile uude aastasse kärts ja mürts ja trillallaa!

Liisi hakkab väljuma ja ühtäkki on taevas peaaegu pilvitu. Detsembripäike on uskumatult soe ja mere kohal sirab pimestav valgus.

Teised Virvest

Veiko Taluste

Virvest vändatud tõsielufilmi «Laulud mere tagant» autor

Kui me esimesel kohtumisel 2001. aastal küsisin Järsumäe Virvelt: «Mis sa arvad, kui ma kaameraga paariks päevaks su juurde Kihnu tuleksin?!», vastas Virve: «Väga hea mõte, ma olen juba päris pikka aega oodanud, et keegi minust filmi teeks!»

Virvega seonduvalt on mulle kõige rohkem korda läinud üks külm talveõhtu, kui kõik tema pereliikmed juba magasid, meie aga istusime kahekesi ahju ees ja mängisime suupillidega. Akna taga ulus tuul ja oli suur lumetuisk. Tol õhtul pillimängu vahele ütles Virve: «Oled mulle nagu oma laps!» See oli väga siiralt öeldud. See õhtu kuulub nende hulka, mida ma kunagi ei unusta!

Olavi Kõrre

muusik

Virve on südamlik, aus, otsekohene ja lihtne eesti naine. Tunnen teda 6 või 7 aastat, kuid tema laule olen kuulnud juba varemalt, ajast, kui ma Kukerpillides kaasa lõin. Laululoojanagi on ta selline nagu äsja iseloomustasin – tal puudub kahepalgelisus ja võlts naeratus. Kõik, mida Virve teeb, tuleb südamest ja siiralt. Mõni võib muidugi mõelda, et ehk on tema laulud liialt lihtsad, aga minu meelest on see Virve omapära. Võib-olla tõesti tundub mõni laul ka millegi moodi, aga pigem ta kopeerib iseennast.