Tsivilisatsiooni häirekell
31.12.2004 00:01
Andres Keil, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Me elame dihhotoomses maailmas. Binaarsete opositsioonipaaride keskel. Keerulised sõnad, aga muigega suunurgas üteldud. Selles omakorda peitub vastandite ühtsus.
Michael Moore’ist rääkides teistmoodi ei saa. Inimesed, kes hõikavad: «No more, more, Michael Moore!», on otsmikuga põrmu kummardajaid. Kelle poolel on õigus(riik), ei teagi. Eesti meedias kostis pärast «Fahrenheiti» Cannes’i peapreemia võitu, et see on Film, mis arvatavasti teeb presidendivalimistel härra Jalutavale Põõsale ärtust ära. Ei teinud. Tõde on mõlemas äärmuses – läbi erapooliku laiamise juhib Moore tähelepanu olulisele. Üliriik mädaneb rohkem, kui ameeriklased näha tahavad ja nende propagandamasin vaadata lubab. Niisiis, ole sa demokraat või vabariiklane, intellektuaal
või poliitik, lääne tsivilisatsiooni mõjualune – igal juhul tuleb tunnistada
üht. Michael Moore tõusis üheks lõppeva aasta tähtfiguuriks.
|