Lehte Hainsalu uurib noore neiu hingeelu
31.10.2003 00:01
Aivar Kull, kirjanduskriitik
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Lehte Hainsalu on viimase seitsme aasta jooksul
avaldanud mitmeid väga eripalgelisi romaane, kujunedes nii üheks meie
tõsiseltvõetavamaks romanistiks.
«Sul on teine» on luuletaja romaanide reas kõige «kergem», kõige laiemale
lugejale orienteeritud, ilma varasemate raamatute «filoloogiliste riugasteta»,
läbi ja lõhki olustikuline-eraeluline teos, mille keskmes igihaljad
meeste-naiste suhted.
Kirjutatud 19-aastase (ja raamatu teises pooles viis aastat vanema)
naispeategelase Killu Uppini positsioonilt, kujutab autor meie päevade väga
tüüpilist olukorda, kus õrnahingeline noor naine ei leia endale püsivat
partnerit; ka väliselt väga erinevad mehed osutuvad varem või hiljem mingis
suhtes süüdimatuks ning naine peab lõpuks ikkagi leppima vallasema staatusega.
Vallasema saatus
Sündmustiku teljeks on seriaali «Tibutobu» tegemine - kunagiste
populaarsete telesaadete autorina näib Hainsalu hästi tundvat telestuudio
miljööd ja meeskonnatööd; seriaal lõikub eluga tuntud näitleja enesetapu kaudu.
Tavapärastest olmeromaanidest ja «naistekatest» eristab Hainsalu teost
eeskätt sümpaatselt objektiivne autorihoiak, meeste-naiste suhteid eritledes ei
esine ta mingilgi määral kohtumõistjana ega püüa ka äratada pisarlikku
kaastunnet õilsate naiste kurva saatuse vastu; nii peategelase Killu kui tema
kahe mehe, Tehvani ja Simmo isikuid valgustades suhtub autor neisse kõigisse
üsna võrdse huvi ja osavõtlikkusega.
Heas mõttes rahvaraamat
Kui ta ka näiteks nendib, et teismeline autojuht Simmo «oli oma kamba
taset ületavatest mõtisklustest absoluutselt rikkumata» (lk 133), on selles
rohkem kahetsust kui etteheidet.
Pean tunnistama, et olen seda tüüpi, elu üksüheselt kopeerivad raamatud üsna
tihti pooleli jätnud.
Hainsalu teose aga lugesin huviga veel teist kordagi läbi, et näha, «kuidas
see on tehtud». Eeskätt tuleb tunnustada häid elulisi dialooge, peente
tundevarjundite tabamist ja plastilisi karaktereid - kõike seda, mis ühte head
juturaamatut ikka lugema kutsub.
See on heas mõttes rahvaraamat, põnev ja elutruu süüvimine noore naise
hingeelu, mille pärast autor ei pea ka nõudlikuma lugeja ees piinlikkust
tundma.
|