| Kulutused toidule kasvavad Eestis kiiremini kui inflatsioon. Tootjad tõstavad hindu ja analüütikud prognoosivad toiduainete edasist kallinemist. Kas üsna pea ei või me äkki sattuda olukorda, kus igapäevase toidulaua katmiseks peame hakkama söögilaenu võtma ja meie üldine toimetulemine satub tõsise küsimärgi alla? Hiljuti avaldatud rahandusministeeriumi 2007. aasta suvise majandusprognoosi kohaselt tingivad ettevõtete kulusurved ja nõudlusepoolsed tegurid toiduainete kiire kallinemise. Majandusprognoos väidab, et keskmine leibkond teeb suurema osa kulutustest just toidu ja eluaseme peale. Rahandusministeeriumi prognoos selles küsimuses ei eksi, pigem jääb liigselt tagasihoidlikuks. Hinnatõus juba alanud 24. augustil tuli teade Pere Leiva uuest hinnakirjast. Osa toodete puhul on hinnatõus koguni 14,5 protsenti. Pere Leib ei ole ainuke, näiteks Eesti Pagar plaanib hindu tõsta 1. oktoobrist. Hinnatõus puudutab enamikku eluks vajalikke toiduaineid ja sellega tulevad vähemal või rohkemal määral kaasa kõik tootjad. Eesti Pank on oma majandusanalüüsides viimaste aastate jooksul korduvalt maininud, et toidu hinna kiire kasv on inflatsiooni üks peamisi põhjustajaid ja toiduainete hinnatõus on osutunud oodatust kiiremaks. Samuti on Eesti Pank maininud, et elanikkonna tulude kiire kasv on omakorda toiduainete edasise hinnatõusu põhjus. Seega inflatsioon põhjustab toiduainete hinna tõusu ja toiduainete kõrge maksumus omakorda toidab täiendavat inflatsiooni – ühesõnaga, mida kallimaks on toit läinud, seda rohkem on oht edasiseks kallinemiseks. Eesti Pank viitab õigele trendile, sest me oleme sattunud tõsise toiduainete kallinemise tsükli lävele ja keegi ei tea täpselt, kui kallis meie toidulaud varsti on. Rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos hindab 2008. a inflatsiooniks 7,4 protsenti. Osa toiduaineid kallineb 14,5 protsenti – see on kaks korda rohkem kui inflatsioon. Kus on aga garantii, et toiduhinnad ei või veelgi kiiremini tõusma hakata? Hiljuti läbis Eesti ajakirjandust uudis, et Lätit võib tabada suur toiduainete hinnatõus, mille käigus leib ja leivatooted kallinevad 50 protsenti ning piim ja piimatooted 30 protsenti. Kahtlemata on Eesti ja Läti majandused mõnevõrra erinevad, kuid siiski on nad suurel määral sarnased ja seotud – see, mis toimub Lätis, mõjutab paratamatult ka Eestis toimuvat. Kas praegused signaalid Eesti toiduainete hindade kohta ei või osutuda eelteateks Lätiga sarnasest toiduainete hindade katastroofist? Kas võtame söögilaenu? Erinevate leibkondade kulutuste osakaal toidule võib suuresti varieeruda, kuid keskmine jääb hinnanguliselt 20–30 protsendi vahemikku. Kui näiteks veerandi eelarve osakaalu omavate kulutuste osas leiab aset mõnekümneprotsendiline hinnatõus, siis tähendab see paratamatult leibkonna eelarve lõhkiminekut. 7,3-protsendise majanduskasvu juures ei saa me ka eeldada, et sissetulekud suurenevad mitmekümne protsendi võrra. Seega oleme juba praegu kriitilise küsimuse ees, kuidas tekkivat olukorda lahendada. Kui raha toidukulutuste katmiseks napib, kas siis peaks hakkama söögi ostmiseks laenu võtma? Kas varsti pakutakse puhkuse-, päikese-, reisi- ja muude laenude kõrval ka söögilaene? Eesti Panga statistika põhjal oli eraisikute keskmine kroonides võetud tarbimislaenude intressimäär juulis 23,1 protsenti. Kas võimalikud söögilaenud tuleksid sama kulukad? Koalitsioonipoliitikute, eelkõige Reformierakonna seisukohalt vaadates tundub kõik korras ja lausa suurepärane olevat – ärisektor saab laenudega täiendavat kapitali koguda ja kodanikud tunnevad ennast vabamajanduses vabade laenajatena. Kuid kas on koalitsioonipoliitikud ka siis olemas, kui inimesed liiglaenamise tõttu probleemidesse satuvad ja riigilt reaalset tuge ootavad? Kus on lahendus? Lahenduseks ei ole üksik imekäik, vaid tervikliku vastutustundliku majanduspoliitika väljakujundamine ja elluviimine. Koalitsioon on sellest mingil põhjusel hoidunud. Näiteks on väga raske veenda inimesi säästma, kui laseme majanduses vohada inflatsioonil. Vähetulemuslik on veenda inimesi laenudest hoiduma, kui ei ole vastu pakkuda läbitöötatud palgareformi paketti, mis võimaldaks inimestele elamisväärset elu õiglase palga eest. Vajalik on terviklik lahendus, kuid valitsus seda ei paku. Poliitikud peavad pakkuma reaalseid lahendusi. Tühi jutt pehmest maandumisest, lähenemisest Euroopa keskmisele, ettevõtjate süüst tootlikkuse liiga aeglase kasvatamise pärast ja kohe leitavast Eesti Nokiast ei paku lahendusi neile inimestele, kes iga päevaga peavad suurema osa oma rahast toidu eest välja andma. Meile vaatavad praegu vastu konkreetsed majandusprobleemid ja on viimane aeg hakata neid probleeme õigete nimedega nimetama. Alles siis tekivad eeldused lahenduste väljatöötamiseks ja ellurakendamiseks. |
