«Ma ei saa ühest asjast aru,» ütles Eeva pärast Marguse uinumist telekat jõllitavale Kallele. «Millest?» küsis viimane hajameelselt.«Sa istud peaaegu terve nädala linnas, kui sul on ometi võimalus minna maale,» kostis Eeva. «Ma ju rääkisin sulle, ma ei saa isaga hästi läbi.» «Jah, aga Margus muust ei räägigi.» «Jah, aga ma ju maksan sulle tema hoidmise eest.» Eeva kulmud kerkisid. «Mis see siia puutub?» Kalle ei vastanud. Eeva jätkas: «Pealegi tahaksin mina küll seda kohta näha. Ma olen seal vist ainult paar korda käinud, paar suve tagasi, üks mu sõber üüris seal majakest. Väga ilus oli. Ma mäletan, muide, seda raudteejaama samuti.» «Endist raudteejaama,» ümises Kalle. «Sul on midagi viga, sa peaksid midagi ette võtma,» ütles Eeva. Kalle ohkas. Ta ei saanudki aru, kas teda ärritas või pani imetlema Eeva komme kasutada lauseid nagu pomme. «Sul on puhkus,» jätkas Eeva. Kalle ei tahtnud, ei jaksanud vaielda. Kus me seal oleksime, mõtles ta loiult. Ta ei tahtnud magada Eevaga toas, mille seina taga Harald voodist kaeblikke käginaid välja pigistaks. Ta teadis, mida Eeva vastaks. Et üürime mõne toa, ma ajan asja korda. Kui ta vastaks, et vaevalt, suvi on ju, ütleks Eeva, et minge kas või Margusega kahekesi. «Ma tahan siin olla, niisama. Ütle, kui sa ei taha enam Margust hoida.» Eeva ilme sundis Kallet kiiresti midagi lisama. «Ma tahan lihtsalt jalutada, elu üle järele mõelda.» Nüüd oli Eeva kord ohata. Ta ei hakanud ütlema, et maal saaks Kalle samuti jalutada ning elu üle järele mõelda. Palju rohkem, palju tulemuslikumalt. Samas torkas Kallesse teadmine või õieti küsimus: keda sa lollitad? Loomulikult ei saa ta Eevale öelda, et ta ei käi niisama linna peal jalutamas. Et laevareisist Stockholmi jäi ta külge okas. See okas kipitas, olles hakanud pikkamisi kehastama kogu ebamugavust, mida Kalle enda elu suhtes tundis. Aive puudumist. Ebaõnne Ingaraga. Ebaselgust Eevaga. Ebakindlust Margusega. Kui ma saaks vaid selle kaotuse tasa teha, Eevale tagasi maksta, oli ta mõelnud, kui seisis kesklinnas ristmikul, kust oli korraga näha nelja kasiinot. Ta oli käinud kõigis neljas õnne proovimas, täna oli alanud teine ring. Kalle hoidis automaatide juurde. Tema meelest ei saanud inimesi usaldada, eriti kaarte jagavaid inimesi. Masinad ei vahi altkulmu, arutles ta endamisi. Ta liikus masina juurest masina juurde, justkui tahtes uskuda, et kusagil ootab teda automaat, kes näeb ta kitsikust, kel hakkab kahju, kelle suust hakkab kukkuma mõistvat tasu. Kalle peas hakkas vasardama veendumus, et kui ei vea õnnemängus, ei vea kusagil. Tulles esimest korda koju, nägi ta telekas Ingarat, kes rääkis parajasti reisimisest kui elukvaliteedi parandamisest. Talle tuli meelde automaat laeval, esimene, kes – mis – kes neelas paarsada eurot. Kalle tõstis panuseid, langetas panuseid, püüdis mõelda, kaasa mõelda, ette mõelda, püüdis lasta asjadel minna, asjadega kaasa minna. Mitte midagi. Ta võttis pangaarvelt taas puhkuseraha ning mõtles kurvalt, et mis küll saab, kuid samas püüdis ta ennast veenda, et küll saab, küll tuleb, küll läheb. Ta ostab Margusele sellise väikse mootoriga auto. Sest ta peab võitma. Ei saa ju olla, et tal pole enam mingit väljapääsu sellest väsitavast rutiinist, ei saa ju olla, ei saa olla, et viskad kulli ja kirja –ütleme, et kull tähendab õnne ja kiri ebaõnne –, ning kogu aeg tuleb kiri, kiri, kiri. Aeg-ajalt, meeleheitetundidel, kui ta pidi hakkama koju minema, sest Eeva aeg hakkas lõppema, kuigi sellest polnuks midagi, Eeva oli juba kaks ööd järjest tema juures ööbinud; imelik olukord – Eeva hoiab raha eest lapsi ning ma magan temaga; ma ostan Eevale ilusad kingad näiteks, ilusad kingad – just nendel hetkedel hakkas ta automaatidega rääkima: naerad mu üle, jah, sul on hea, jah, oled parem. Siis ta ehmatas, pilgutas silmi, korraks läbistas teda mõte, et kas ta tõesti räägib, ning siis ta lahkus. Sel õhtul istus ta kõrvale mingi kummaline poiss. Küürus seljaga ning dressides, millele oli kirjutatud «Adiads». Poiss istus aparaadi taha ja hakkas sellega mängima. Tema kõrval vedeles kilekott, mis näis tühi olevat. Poiss kõlgutas jalga, õieti tundus Kallele, et jalg kõlgub ise, poisi tahtest olenemata. Kalle mängis aeglasemalt, söötis aparaati peaaegu hajameelselt, vaadates poissi, kes käsitles masinat justkui olnuks tegu apla ketikoeraga, kuigi poiss ei paistnud mingit hirmu tundvat, ta näost paistis hoopis sügav tundetus, ükskõiksus, ümbritseva puudumine. «Kalle,» kostis korraga tema selja taga. Kalle vaatas aparaadi veiklevat sihverplaati. Korraks tekkis tal tunne, et ta selga puurivad ema silmad. Ema, keda tal kunagi ei olnud. Ema, kes suri noore ja ilusana vähki; siis oli isa veel kuulus, ta sõitis kreemja Volgaga, mis tal siiani kusagil sara all konutama peaks. Eeva pidi olema teda jälginud, talle järgnenud. Luuranud. See ei vihastanud teda. See... Selles oli midagi. Ta mõistis korraga, miks Eeva. Sest Eeva rääkis teistmoodi kui ta ise, kui isa, kui Ingara. Eeva ei rääkinud nagu inimene, Eeva ütles kõik välja. «Kalle,» ütles Eeva peaaegu kiretult, justkui olnuks Kalle üks paratamatu fakt, millega tuleb lihtsalt parema puudumisel leppida. «Kalle. Homme sõidame maale.» Järgmises osas peame ühe kena inimesega hüvasti jätma, sest tihtipeale ei saa elus kaks korda sama viga teha. Vea põhjus jääb praegusel hetkel ja juhul saladuseks. |
