Juulis meedias avaldatud kõige ohtlik-kriitilisemaks majandusuudiseks võib lugeda väidet, et juba alanud kinnisvarahindade langus võib rängalt mõjutada suure pangalaenu abil kodu soetanud inimeste varalist seisu ja seeläbi rikkuda õigustatud ootust elamispinna puutumatusele. Pangad võivad tagatisvara väärtuse märkimisväärse languse korral nõuda klientidelt lisatagatisi, kuid kui laenuvõtjal pole võimalust täiendava tagatise andmise nõuet täita, võivad pangad lõpetada laenulepingu ennetähtaegselt ja panna eluaseme sundmüüki. Eelkõige on ohus koduvahetuslaenu võtnud isikud, kuid puhtalt ei pruugi pääseda ka teised laenu abil uue kodu soetanud pered.
Loomulikult võime me rahustada nii iseennast kui ka teineteist väitega, et pangad ei pruugi lisatagatisi nõuda ning ka kinnisvarahinnad võivad jäädagi igavesti tõusma. Näeme, et viimase poole aasta jooksul on märgatavalt kasvanud väikearendajate poolikute arendusprojektide müük, mida ettevõtted enam ise valmis ehitada ei suuda. Iga päevaga suureneb müügis olevate korterite ja majade hulk. Sagenevad teated müügis olevate objektide hindade alandamisest ja prognoosid kinnisvara üldisest odavnemisest. Konservatiivsemaks on muutunud pankade lähenemine nii laenude väljastamisel kinnisvara soetamiseks kui ka arendajate finantseerimisel. Kõik see viitab salakavalalt ohtlikele pingetele meie majanduses.
Riigi roll on tagada olukord, kus heas usus ja positiivsete majandusootuste tuules endale eluasemelaenuga kodu soetanud inimene võiks vaadata tulevikku kartmata, et ühel päeval tuleb majanduslangusest tiivustatud panga esindaja temalt ära võtma kõige olulisemat – kodu. Eluaseme soetaja praeguse Eesti majanduse riskidega omapead jätmine on riigi seisukohalt vastutustundetu käitumine.
Eesti majandusele on olulised kõik siin elavad ja töötavad inimesed ning tulenevalt sellest peab ka riik olema vajadusel toeks neile, kes vajavad abi elamispinna säilitamiseks. Tugi peab olema reaalne ja sisuliselt peab riik tahtma ning olema suuteline tagama inimese eluaseme säilimise hoolimata tema maksejõuetusest, võimalikest tagasilöökidest elus või muudest makrokeskkonnast lähtuda võivatest ohtudest.
Praegusest olukorrast tulenevalt on paljude perede kodu suurimaks ohuks võetud laenude teenindamise suutlikkus. Probleem ette ei pruugi kimbutada mitte ainult neid isikuid, kellel on üle jõu käiv eluasemelaen, vaid ka kodu tagatisel tarbimis- ja muid laene võtnud peresid. Inimese omandina võib kodu sattuda võla tõttu ohtu ka siis, kui kinnistu omaniku võetud laen ei ole hüpoteegi kaudu seotud otseselt kinnisvaraga – kinnisvara on ikkagi inimese oma ja laenukohustused kuuluvad rahuldamisele vara arvel nii või teisiti.
Riigil on võimalik tekkiva laenuohu vastu käivitada süsteem, kus eluaseme omaniku hättasattumisel oma laenukohustuste täitmisel võib riik täita laenuvõtja kohustused krediidiasutuse ees laenusumma tagasimaksmata osa ja tasumisele kuuluvate intresside lõikes. Kui riik on laenusaaja kohustused krediidiasutuse ees täitnud, siis tekib riigil nõudeõigus laenusaaja suhtes ning ühtlasi ka võimalus otsustada inimese jäämine elamispinnale. Kuna riigi prioriteetseks ülesandeks ja huviks on seista oma kodanike kodu puutumatuse eest, siis leiab riik ka lahendused, kuidas laenuga hätta sattunud inimese võlg tasuda. Võimalusi selleks on palju – alates võlgade ajatamisest ja maksepuhkuse andmisest ning lõpetades erinevate programmide kaudu inimesele õiglase sissetuleku tekitamisega.
Siin pakutav süsteem ei ole Eestis oma olemuselt midagi uudset. Meil on toimiv riigitagatise süsteem õppelaenude tagamisel ning ühtlasi pakub ka erasektor turul mitmeid variante refinantseerimise teenusest. Laenuga eluaseme soetanute kaitseks on vajalik vaid riigitagatiste põhimõtte laiendamine elamumajandusse, kus riik asub sisuliselt probleemsete eluasemega seotud laenude refinantseerija rolli.
Õppelaenude tagamisel praegusel juhul rakendatav riigitagatise põhimõte on välja toodud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse §19–24. Põhimõte on üldjoontes analoogselt rakendatav elamumajanduses ning eeldab vaid valdkonnaspetsiifiliste täienduste ja muudatuste sisseviimist. Oluline on fikseerida asjakohane ja õiglane riigitagatise maksimaalmäär, töötada välja tingimused riigi toetusele kvalifitseerumiseks ning pakkuda inimestele välja võimalikud rakenduslahendused, kuidas võlaprobleemist üle saada.
Kasvavat vajadust refinantseerimise kui toote järele tõestavad turule lisanduvad järjest uued pakkujad. Näiteks on meediaärimees Hans H. Luik mõned kuud tagasi hakanud oma ettevõtte Krediidikassa ASi kaudu refinantseerimise võimalust pakkuma stabiliseerimislaenu sildi all. Eraettevõtjad näevad tekkivat turgu ja tahavad selle pealt teenida. Riigi roll oleks sama teenusega tulla pigem hättasattunule appi ja mitte seeläbi taotleda otsest kasumit.
Nagu koalitsioonile kombeks, tuleb mujalt tulnud häid ja Eesti majandusele olulisi ideid igal viisil maha teha. Riigitagatise põhimõtete rakendamist elamumajanduses tõlgendaks võimuliit kohe mittevajalikuks ja vasakpoolseks, kuid praegu ei ole see nii lihtne. Nimelt pole pakutav idee mitte mingil viisil vasakpoolsem kui kehtiv õppelaenude süsteem ja mitte vähem vajalik kui erasektori pakutav refinantseerimine. Idee elemendid on meie ühiskonnas olemas, need tuleb vaid õiges fookuses rakendada.
Olukord Eesti majanduses pingestub iga päevaga ja tulenevalt sellest suurenevad ka riskid laenuga soetatud eluase kaotada. Sellisele olukorrale reageerimata jätmine oleks riigi poolt vastutustundetu. Makromajandusest tulenevad riskid ei pea jääma üksnes kodumajapidamiste kanda – riik peab ükskõikselt kõrvaltvaatamise asemel olema valmis riske jagama. Valitsus peab oma lahendused ja tegevuskavad välja pakkuma võimalikult kiiresti, sest inimesed vajavad igapäevases elus turvatunnet ning kindlust tuleviku suhtes. Vaid sellisel viisil saame liikuda jõuka Eesti suunas.
|
