Toetun esmalt Tartu Ülikooli nõukogu andmetele (Tartu Postimees, 21.06.). Analüüs näitab, et aastatel 1991–1997 doktorantuuri astunud 639 inimesest on kaitsmiseni jõudnud 321. «Arvestades, et neil doktorantidel on olnud oma töö valmistamiseks vähemalt seitse aastat aega, saab lugeda Tartu Ülikooli doktoriõppe efektiivsuseks 50,2 protsenti» – nii pidi seisma ülikooli nõukogu otsuses.

Ei tea, kust tuleb see seitse aastat, kui samas olevat doktorantidel kulunud kraadini jõudmiseks 4,9 aastat (nominaalaeg on teatavasti neli aastat). Vastava uurimuse järgi pole pea kolmandik õppetoolidest andnud ühtegi doktorit.

Teadusprorektor Ain Heinaru «sedastas» samas artiklis, et 50,2 protsenti polegi nii paha. Mis me siis nuriseme, et väljalangemus juba põhikoolis on suur – hea, kui pooled lõpetavad üheksa aastaga, küll nad jõuavad hiljem ka viieteist aastaga kooli lõpetada.

Sellised peaksid olema ametlikud ülikooli andmed, kuid sama on ilmselt ka mujal, mida on püütud nii- ja naapidi lahti mõtestada – et kas stipp on liiga väike või doktorandid ise lorud.

Oli ja on paljuski siiani suur segadus: kas nõukogude aja diplom võrdub magistriga ja teaduste kandidaat doktoriga. Alles äsja tekitasid probleeme Venemaal välja antud diplomid. Praegu on nii, et tööandja ise otsustab, millist dokumenti aktsepteerida, millist mitte.

Vahepeal oli idee, et nõukogudeaegsed kandidaadid atesteeritakse, enne kui neid doktoriks kvalifitseeritakse, või kehtestatakse Soome moodi litsentsiaadi staatus. On ju veneaegne kandidaat midagi magistri ja doktori vahepealset, pigem ikka viimane.

Mõistlikuna tundub idee konverteerida Lissaboni konventsiooni vaimus kraadid, kuid jäägu diplomand ikka diplomandiks ja kandidaat kandidaadiks ning jäägu tööandja hooleks, millist kraadi ta vajalikuks peab.

Hoopis tõsisem on probleem, mida teha Eesti Vabariigis kaitstud kraadidega, milline on üldse motivatsioon kraadi kaitsta. Jah, nii statsionaaris kui eksternina on doktorant olla päris mugav – saad stippi ja tudengikaardiga sõita neli aastat, lisaks sama palju raha, mida võid kulutada sõitudeks, arvutiostmiseks või raamatutele – tuleb vaid tšekid esitada.

Doktorant läheb koos juhendajatasudega kokku maksma oma kolm-neli tuhat krooni kuus, kui mitte rohkem. Seda on ilmselt vähe, sest miks siis nii vähe kaitstakse. Eelmine haridusminister tegi ettepaneku tõsta doktorandi stipp 6000 kroonini, idee on motiveerida ka juhendajaid 25 000 krooniga, kui doktorant kaitseb õigel ajal. Karta on, et ei aita seegi. Kui sa nelja aasta jooksul ei kaitse, ega siis keegi seda raha sult tagasi küsi.

Milleks üldse kraade kaitsta? On küll uhke olla filosoofiadoktor sellel ja sellel erialal. Kuid oma kraadiga ei saanud ma töökohal sentigi juurde. Vene ajal sai isegi võõrkeele omandamise eest palgalisa, nüüd on lisatasud tööandja otsustada ja reeglina nemad ei motiveeri doktorante, kes töö kirjutamise ajal jätavad unarusse põhitöö.

Doktorikraad eeldaks kandideerimist kuhugi kõrgkooli professuuri või vähemalt esialgu lektori kohale. Tallinna Pedagoogikaülikoolis on aga näiteks professorikohale kandideerimiseks ülikarmid nõuded: pead esitama vähemalt kolme (!) doktoritöö mahus uurimused, neist üks viimase viie aasta jooksul tehtud, lisaks samuti viimase viie aasta jooksul ilmunudartiklid rahvusvaheliselt tunnustatud väljaannetes.

Jämedalt öeldes on doktorikraadi taotlejate keskmine vanus kolme- ja neljakümnenda eluaasta vahel (eksternid kaasa arvatud). Kui nad ei ole siis nelja või minu pärast seitsme aastaga kaitsnud, siis läheb veel aastaid.

Ütleme, et nad saavad hakkama enne viiekümnendat eluaastat. Siis peavad nad tegema veel kaks doktoritöö mahus uurimust, enne kui saavad kandideerida professuuri. Kahjuks on siis juba emeriteerumise aeg käes ja keegi ei vali kuuekümneaastast inimest professoriks.

Olemasolevaid professoreid valitakse ka viie aasta tagant ümber. Akadeemiline verepilastus ja siseringkaitse on aga nii tugev, et noortel kraadidega inimestel on sinna kandideerida lootusetu: kui konkurss on vormikohaselt välja kuulutatud, siis on teada, kellele see koht on broneeritud.

Need üha karmistuvad tingimused kandideerijatele on mõeldud ainult selleks, et juba Vene ajal ajast ja arust teemadel kandidaadi kaitsnud professorite ja dotsentide soojadel kohtadel istuvatel tegelastel oleks tulevik kindlustatud kuni emeriteerumiseni.

Tavaline on seegi, et pärast 65. eluaastat pikendatakse nende akadeemilist karjääri erandkorras.

Kas Vene ajal kandidaadi kaitsnud õppejõududelt nõutakse viimase viie aasta jooksul üllitatud uurimusi doktoritöö tasemel või artikleid rahvusvaheliselt tunnustatud väljaannetes? Kõik see algas juba stagnaajal, mil meieaegsed professorid leierdasid aastast aastasse oma aastakümneid vanu loengukonspekte ja tõrjusid kateedritest välja noori konkurente.

Niisiis loo moraal: kaitsta doktorikraadi pole mingit mõtet, peale selle, et saad neli aastat teatud hüvesid. Ehk oleks lahendus see, kui saad osa hüvesid ja stippi pärast töö kaitsmist, kuid mis siis – kraadile vastavat töötasu on ikkagi raske loota, eriti kui kandideerid väljastpoolt siseringi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.96