Mu tutvuskonnas on mitu peret, kes on teinud endale põhimõtteks, et maist septembrini nad Eesti pinnalt ei lahku. Järgmisel aastal ühinen ka selle klubiga, sel suvel võtan suguvõsa soovil ikkagi üle ookeani lennu ette... Reisimine tekitab aina suuremat mõttetu raiskamise hingepiina, aga kipub samas olema paratamatus, kui teine osa su perest ehk su laste vanavanemad elavad ookeani taga. Ei ole ma sellele veel head lahendust leidnud, kui põrkuvad kaks väärtust: perekonnahoid ja keskkonnahoid. Igatahes meelitan järgmise aasta juuniks oma ämma-äia Eestisse külla, mitte ei lenda ise nende juurde New Yorki. Siin on suvel ju nii hea: suvine särk ei jää higise selja külge kinni ja elada saab ilma kliimaseadmeteta. Ja siin on valged ööd! Ise Eestis elades me alati ei tajugi, et kuulume piirkonda, mida paljud lõunapoolsed pimedate ööde inimesed romantiseerivad. Olen ka ise aastaid välismaalastele seda soovitanud: «Kui tulete, siis rihtige juuni keskpaika!» Mäletan, kuidas mu Šveitsist pärit tuttav tuligi, ja missuguses šokis ta oli: «Ma ärkasin üles, kell oli alles kaks öösel, aga väljas oli valge! Arvasin, et mu kell on katki läinud!» Jah, ma tean seda varahommikust segadust hästi. Kui Šveitsi noormees lahkus nädala pärast ja end kodumaal välja magas, siis meie siin peame sellega harjuma. Kellel läheb lihtsamini, kes aga ei saagi mais-juunis oma und korralikult täis magatud ja vaevleb valgete ööde deliiriumis... Näiteks mullu novembris Tartus igatsesin ma meeleheitlikult valguse järele. Mu ameeriklasest mehel tekkis USA sõpradele Eesti lumeta sügistalve kirjeldamiseks oma stamplause: «Kella kolme paiku päeval vaatan, et aitab naljast, ja tõmban kardinad jälle akendele ette!” Nüüd on olukord vastupidine. Mitu hommikut järjest on meie neljast tundlikust magajast koosnev perekond ärganud umbes nelja paiku öösel. Idasse vaatavatest magamistoaakendest tervitavad meid päikesekiired ja akende all kisavad linnud. Neid varahommikuid võiks pidada idüllilisteks, kastemärjas rohus võiks tantsida tõusva päikese saatel... kui ennast ainult kunagi kuidagi välja magada saaks! Mina näiteks ei suuda magama jääda enne südaööd, kui on jälle natuke pimedamaks läinud... et nelja tunni pärast oma tütarde kisa, abikaasa rähklemise või kardinast läbi tungivate päikesekiirte peale ärgata. Ja igal hommikul tõuseb päike aina varem! Ja mustad randid silme all aina suurenevad. Niisuguses valgete ööde tsüklis olen näiteks nädala, lõpuks vajun sügavasse unne, kus miski ei loe. Ja järgmisel varahommikul olen jälle üleval koos päikesega. Ma mäletan neid magamata kevadsuvesid ka varasest koolipõlvest. Meie perel tuleb ilmselt teha nii, nagu Lapimaal polaarjoone taga tehakse: suveks tuleb panna karmid, päikest mitte läbi laskvad suvekardinad, et nende abil siis ööd markeerida. Niimoodi aastarütmis me, põhjamaalased, elame. Seda rütmi ei tea need ekvaatori pool elutsejad, kelle päike kukub aasta läbi igal õhtul enam-vähem samal ajal.
Uus rubriik «Ajakirjanik, kirjastaja ja blogija, kümnekuuse Anna ja nelja-aastase Marta ema Epp Petrone hakkab alates tänasest kirjutama Arterisse kirju oma elust: abielust, lastest, kirjutamisest, reisimisest, toidust ja muust.» |
