Noorem põlvkond võib-olla ei mäletagi, kuidas vabaduse tuultega tulnud Rocksummer visinaga kuulsusetu lõpu leidis. Sellegipoolest peaks see olema piisav hoiatus igaühele, et suurte muusikafestivalidega ei tasu Eestis näppe ja raha kõrvetada. Kristo Rajasaare (35), keda on hinnatud omanäolisema käekirjaga trummariks Eestis, oli üks neist tuhandeist, kes noorpõlves Rocksummeril käis. Ja paratamatult ka selle allakäiku tunnistas. Sellegipoolest otsustas ta kuue sõbraga kolm aastat tagasi oma festivali käivitada. Ning mõelda vaid, kus! Järvakandis.Ületuleval nädalalõpul toimub Rabarock juba neljandat korda. Arvestades, et eelmine aasta külastas kummalgi päeval festivali kuus tuhat inimest – oluliselt rohkem, kui korraldajad eesotsas Rajasaarega oskasid loota –, võib küllap suurema riskita väita, et ju saab sellest tänavu suvel suurimaid kodumaiseid muusikaüritusi. Lisakinnitus sellele väitele: ETV on pidanud vajalikuks pöörata Rabarockile tähelepanu koguni kolme saatega. Olgugi Rajasaarel praegu Rabarocki organiseerimisega käed-jalad tööd täis, ei ole see tema põhitöö. Nagu ka Kosmikutes trummi mängimine. Ei olnud seda ka trummariamet No-Big-Silence’is ega Metro Luminalis. Tema põhisissetulek, et tegelda asjadega, mis endale rõõmu ja rahulolu pakuvad, tuleb hoopis… …no ega kõike saa ka alguses kohe ära öelda. Järvakandi on rokifestivali korraldamiseks sama tundmatu koht, nagu 1960. aastatel oli Ameerika Woodstock. Kuidas on võimalik neile, keda esinema kutsute, selgeks teha, et kuulge, sõbrad, tulge Järvakanti, mille suurim kuulsus on sealne klaasivabrik? See on väga lihtne. Järvakandi on 70 km Tallinna lennujaamast. Sisuliselt on see Tallinn. Kui mõelda, siis Seinäjoki, kus toimub Provinssirock, on ju Helsingist hoopis kaugemal. Mis on see nupp, millele tuleb vajutada, et välismaa artistid reageeriks mingisugusele Estoniale ja Järvakandile? Üks nupp on see, kui nad vaatavad festivali ajalugu, kes enne on mänginud, ja kui seal on mõne artisti jaoks okeid esinejad varem olnud, siis üldiselt ei teki küsimust. Ega mingeid spetsnuppe oskagi rohkem öelda. Eesti mingi eksootika enam ei ole nagu Rocksummeri ajal, kui käidi vaatamas, mis imemaa see on. Aga kui 2005. aastal Rabarockiga alustasite, siis ei olnud ju ühtegi artisti teiste peibutamiseks välja käia? Siis juhtus, jah, imeasi, et saime esimesena kõige suurema artisti kinnitatud, ilma et meil midagi oleks olnud. Therapy? saime peaesinejaks ja pärast seda oli lihtne. Siis öeldi, et ohoh – ja teised tulid riburada pidi järele. Mis on asjaajamises suuremaid pidureid? Põhiline mure on see, et meil on väike festival, me ei suuda rahaliselt pakkumistega konkureerida samal nädalavahetusel toimuvate Inglismaa ja Saksamaa festaritega. Õnneks on veel bände, kelle peamine liikumapanev jõud ei ole raha. Nad mängivad ka mõistliku summa eest. Vallavolikogu liige Aga mõnel bändil on see-eest väga imelikke soove. Äkki saaks mõne näite? Tihtipeale bändid panevadki lollitamise mõttes selliseid imelikke asju lepingusse. Meil midagi hullu ei ole olnud. Näiteks jaapanlaste Electric Eel Shock soovib – kuna nad on kirglikud kalamehed –, et võiks olla värsked kohalikud kalaajakirjad neile sirvimiseks. See on kõige naljakam asi, mida on tahetud. Kui Rabarockiga alustasite, siis oli ju möödanikust karm kogemus ees, kuidas hääbus Jüri Makarovi Rocksummer? Küsib abikaasa Katrinilt: Aga mis sina rääkisid? Et kas see festival oli jube kallis? Katrin: Mina käisin nooruses seal ainult värava taga passimas, sest minul ei olnud kümmet dollarit. Kristo: Ega mina ka tea, mis see põhjus lõpuks oli, miks sinna järsku inimesi ei tulnud. Nägin seal paari päris lahedat bändi, aga pilt oli kurb, muidugi. Jah, siis tekkiski pikk paus. Kui mingi festar oleks olnud, siis poleks keegi Rabarocki tegema hakanud. Aga tundus lahe, et davai, teeme ise. See pidi siiski hullupöörane samm olema. Mis andis julgust? Pidev hala, et selline üritus on Eestis puudu. Kui vaatad Soome suve, siis seal on festar festaris kinni. Meie rahvaarvu ja festarite suhet arvestades peaks Eestis olema ikka veel mitu rockfestivali – teoorias. Aga nagu näha, ei ole meie ka suutnud nelja aastaga kõike välja müüa, kuigi plats ei ole väga suur – sinna mahub 10 000 inimest. (Helistab õetütar, kes tahab ühte muinasjuttu ette lugeda. Kristo lubab hiljem tagasi helistada.) Aga nüüd on üritusi jälle liigagi palju. Kui vaatame juunikuist kontserdiprogrammi, on seal kõike alates Lenny Kravitzist ja Def Leppardist ning lõpetades Sebastian Bachiga. Noh… halba muusikat tuleb päris palju (naerab). Õnneks ka head, nagu Lou Reed ja Bob Dylan. Eks neid hirmuäratavalt palju muidugi on. Aga kui inimene peab palju valima – ta ei jõua nagunii kõigil kontsertidel käia –, siis vast ongi mõistlik otsus maksta ühe pileti raha ja käia festaril, kus näed ühe hinnaga pea 20 kontserti ja saad olla seal kaks päeva, aja rahulikult maha võtta. Muidu käid Rocca al Mares korra – ja siis koju tuttu. Aga miks ikkagi Järvakandis? Seal on lihtne, sest tunnen kõiki. Kui oleks läinud mingisse võõrasse kohta rokifestivali juttu ajama, võib-olla oleks debiilikuks peetud. Kui võhivõõrad tulevad, siis kunagi ei tea, kas nad on aferistid või normaalsed sellid. Kas Järvakandi inimesed on õnnelikud selle ürituse üle? Kuna meil on publikuga vedanud, et nad ei ole pätid või kaabakad, siis siiamaani – ptüi-ptüi-ptüi! – ei ole mingit jama olnud. (Katrin: punkarid ei käi mitte tallumas, vaid lilli nuusutamas.) Esimene aasta oli vanema generatsiooni hulgas alguses kerge paanika, et mis nüüd tuleb, ja siis meil oli veel [punkbänd] The Exploited peal, nii et punkarite kontsentratsioon publikus oli silmanähtav. Järvakandi juuksurisalongis aeti veel viie krooni eest harju püsti. Hiljem räägiti mu emale, et issand jumal, vaatasin, et punkarid tulid ja läksid sirelipõõsa juurde, ma arvasin, et murravad ära, aga ei, nuusutasid hoopis. Praegu Järvakandis pigem oodatakse seda festivali. Esimene aasta räägiti veel, et keegi hakkas korjama allkirju, et selline lärm tuleb ära lõpetada. Aga ta sai allkirju nii vähe kokku, alla kümne, et see kiri ei jõudnud vallavolikokku. Kas seetõttu kandideerisite Järvakandi valla volikokku, mille liige nüüd olete? Ei, see mul mõttes ei olnud. Aga tundus, et kui festival toimub vanas kodupaigas, siis võiks rohkem kursis olla kohalike probleemidega. Ja jõuate olla? Olete ju tallinlane. Olen tallinlane, jah, aga enda meelest käin tublilt kohal. Istungid on korra kuus. Eeskujuks Graps Kuidas omal ajal muusikat tegema sattusite? Olen kogu aeg tahtnud trummi mängida, maast madalast taburette tagunud. Rapla lastemuusikakoolis õpetati löökpille, minu õpetaja oli, muide, Liis Tappo isa Raimo Tappo. Käisin seal kuus aastat, kolm korda nädalas sõitsin Järvakandist liinibussiga. Siis läksin Otsa kooli klassikalist löökpilli õppima. Ilmselt oli unistus saada kõvaks trummimeheks? Jah, ikka Gunnar Grapsi tasemel meheks. Kui päris väike olin, oli Graps tugev eeskuju. Sai teda fännatud, ema tõi isegi tema autogrammi. Tahtsin ka sellesse ringkonda sattuda. Aga mingi hetk hakkasid eeskujud ära kaduma, kui juba oma käekiri tekkis. Kuid see juhtus alles aastal 1994. Tavaliselt saadetakse trummitagujad kodus garaaži või keldrisse, kas teid ka saadeti? Me lõhkusime [koolibändiga Welled] koolimajas, me kodus ei lõhkunud. Aga koolimaja aknad olid ikka pärani. Welledega mängisime Propelleri ja Generaator M kavereid põhiliselt, mingit suuremat kunstitegemist ei toimunud. Millised on muusikas nüüdsed ambitsioonid? Mida vanemaks saad, seda vähemaks ambitsioone jääb. Praegu on mulle olulisem, et võin teha seda, mida ise tahan. Ei pea oma aega mingi jama peale raiskama. Teen täpselt seda, mis meeldib. Aga midagi saavutada ju ikka tahate? No mis, kurat, ma olin Rapla rajooni parim pioneeritrummar! Ma sain isegi Artekki. Arvan, et olen trummarina saavutanud kõik (naerab). Artekki saamisel mängis võib-olla rolli ka see, et mul isa oli kooli direktor. Artek oma pioneerilaagri korraga oli kindlasti kohutav kogemus. Vastupidi, Artek oli suurepärane. Mul, kes ma olen täiesti ebasportlik, ma kohe ei salli sporti, õnnestus kohe esimesel või teisel päeval, kui VTK normide täitmine lahti läks, kukkuda kümne meetri peal asfaldile siruli, nii et olin kuu aega briljantrohelisega koos ja spordist vabastatud. Sain kitarri tinistada ja kogu lugu. Mulle oli see puhas sanatoorium, puhkelaager. Bändid, mida oled teinud, on nime poolest kõvad, aga mitte… …jah, nad ei ole superstaarid kunagi olnud. Kas seda viga ei peaks parandama, et te bändid oleks rohkem teada-tuntud? See tunne tekib siis, kui oled oma esimese plaadi juures ükskõik mis bändiga. Kui see kohe ei saa kõigile tuntuks, kui seda avasüli vastu ei võeta ja taevani ei kiideta, aga oled endast sinna kõik pannud – siis on see tunne. Aga kui oled juba kas kriitikute või teiste muusikute seas aktsepteeritud, siis see mõtteviis iseenesest kaob, et pead kõigile meeldima. Millist oma bändidest ise enim hindate? (Mõtleb pikalt.) Kuna Kosmikud on jäänud, ju siis ei saa vist puigelda… See on nagu oma laps. Teistesse bändidesse on mind kutsutud, see on ise loodud. Mida teha, et Kosmikud kuulsamaks saaksid? Kindlasti saaks teha. [Bassimängija] Kõmmari [Raivo Rätte] sõitis näiteks tõkkepuu maha ja kohe oli telekas (naerab). Nii et me oleme teel. Sisse ei too, välja ei vii Mis pilguga vaatate noori lauljaid, kelle kohta ongi peamiselt vaid mull puhutud? Ma ei ole kursis. Ma ei viitsi sinna süveneda. Ma ei tea isegi nimesid. Aga kas näiteks Vanilla Ninjal oleks lootust Rabarockile saada? Muidugi on. Ma ei oskagi öelda, miks peaks neid sealt väga välistama. Aga ütleme niimoodi, mis on ka tõsi, et saame publikult palju e-meile selle kohta, keda nad soovivad festaril näha, ja ma küll ei suuda meenutada, et keegi oleks soovinud Vanilla Ninjat Rabarockile. Klient on kuningas! Mis endal suvel plaanis on? Kosmikutega on plaanis uut plaati salvestada. Pildid on küll veel tegemata (naerab), aga ilmumiskuupäev on paigas. Lugudega töötame. Teeme aktiivselt iga nädal proove. Ja mille nimel seda kõike teha, suvel? See on mu kutsumus. Ma ei kujuta ennast ette, et ei teeks bändi. Isegi kui keegi plaati ei ostaks ja kriitikud ei paneks tähele? See kõik on kolmandajärguline asi, vähemalt minu vanuses juba küll. Ma teen ikka lõbu pärast, et endal oleks mõnus. Mis tööga oma kutsumust rahastate? Olen üks omanikke muusikariistade bisnises R Music, kus raamatupidamine on minu kaelas. Kust raamatupidamise oskus tuleb? 1990. aastate alguses otsustasid ema ja isa Järvakanti väikse pagaritööstuse püsti panna. Kui kõik pagarid, kondiitrid ja ahjud olid olemas, selgus, et raamatupidajat ei ole. Siis saadeti mind raamatupidamist õppima. Käisin kursustel. Olin tollal kõrtsimuusik, lõin Olümpia varietees trummi. Nädala sees lõin Järvakandis numbreid kokku ja nädala lõpus tulin Tallinna, kus mängisin kõrtsides, kuni kõrtsibändid kadusid 1990. aastate keskel igal pool ära. Asemele tulid diskorid, paljud varieteed pandi kinni. Siis läksin muusikariistade firmasse Stanford Music raamatupidajaks. Mingi hetk sai tehtud oma firma, kaks aastat tagasi ostsime ära Muusikariistad Saviauk ja tekkis neli poodi: Tallinnas, Tartus, Narvas ja Viljandis. Ega Rabarock midagi sisse too? Jumal tänatud, et see midagi välja ei ole viinud. Mis ajendab Rabarockiga jätkama? Nii palju häid artiste on veel, keda tahaks siin näha. Nüüd arvestab Rabarockiga koguni ETV, kes näitab sellest kolme saadet. Kuidas õnnestus suurde telepilti pääseda? Kui vaadata Soome kanaleid, siis need näitavad kogu aeg festaritest saateid. Kes siis veel kui mitte rahvusringhääling peaks kultuuripilti tootma? On see teile oluline tähis? See on mulle suur asi. ETVga on mitu aastat juttu olnud, et võtta Rabarocki ka koha peal üles, ja tundub, et see aasta õnnestub. Nii et nüüd olete lõplikult Eestis kultuuriruumi kinnistumas? Olen kuulnud, et professor Rein Veidemann oli isegi Tallinna Ülikoolis loengus juba Rabarocki näiteks toonud (naerab).
Kristo Rajasaare Eesti suurima rockfestivali Rabarock üks ellukutsujaid ja korraldaja. Õppinud Järvakandi keskkoolis, lõpetanud Otsa-nimelise muusikakooli 1992 õpetaja-orkestrandina. Mängib trummi Kosmikutes, enne seda mänginud No-Big-Silence’is ja Metro Luminalis, samuti kollektiivis Maie Parrik ja Operatsioon Õ. Alustas muusikuteed Järvakandi koolibändis Welled. Järvakandi vallavolikogu liige. Muusikariistu müüva R Musicu üks omanikke, tegeleb raamatupidamisega. Abikaasa Katrin on Tallinnfilmi kino- ja levijuht. Teised Kristost Tõnis Haavel investeerimispanga Gild Bankers partner Elas kunagi koos Rajasaarega kommuunis, mis kolis laiali siis, kui Haavel võttis kassi ja Rajasaare koera; Haavel oli Rajasaarele ammustel aegadel abiks Metro Luminali kasseti tootmisel ja viibis ka Kosmikute sünni juures. «Kristo on ilmselgelt väga positiivne tegelane. Mis on temasuguse kultuurist arusaaja ja kultuuri pooldaja juures hästi oluline, on see, et ta on täpne detailides ja suure organiseerimisvõimega. Temas on tasakaalus emotsionaalne ja ratsionaalne pool, mida kohtan oma töös hästi harva – selliseid inimesi on vaid paar protsenti. Kosmikute sünni juures andsin omalt poolt seda, mida oskasin: natuke arusaamist finantspoolest ja natuke marketingist. Üritasin anda seda, mis minu arvates neid tol hetkel abistas. Kosmikud oli nii mulle kui teistele, kes kaasa elasid, südamelähedane projekt, sest muusikamaitsed on meil Kristoga väga sarnased.» Rajasaare (35) |
