Nelja aastaga tipptreeneriks
31.05.2008 00:01
Peep Pahv, Postimees
|
| |
|
 |
Foto: Repro |
|
|
|
|
Toona 41-aastane võrkpallur Avo Keel teatas neli aastat tagasi, et tema pikk sportlaskarjäär on lõppenud ja tunnistas, et ootas seda hetke pikisilmi.
«Lõpuks ometi peaks jääma rohkem vaba aega, ootan huviga, kaua seda naudin. Olen ju harjunud pidevalt kotti pakkima ja kuhugi sõitma. Pikemalt kodus olles hakkab imelik tunne,» lausus ta toona.
Nagu peagi selgus, polnud jõude elamine 24 aastat tippspordis tiirelnud mehele kuigi huvitav. Möödus vaid aasta ning Keel leidis end Selveri ja Eesti koondise peatreeneri pingilt.
Kolme treeneriaasta sisse jäävad kaks Eesti meistritiitlit, võit Eesti–Läti ühisliigas ning edukas esinemine eurosarjas.
Esimene tõeline tipphetk saabus aga möödunud pühapäeval, kui Eesti koondis alistas EM-valikturniiri otsustavas kohtumises maailma tippu kuuluva Poola ning kindlustas koha järgmisel suvel peetavale finaalturniirile.
Hämmastava edu arhitektiks oli just Keel, kes tõestas, et on uues ametis tõusnud tipu jalamile. Küsimus polegi ju võiduga kaasnevas eufoorias, vaid mängijate reaalses juhtimises.
Vaevalt suutnuks pallurid omapäi nii tugeva meeskonna vastu 0:2 kaotusseisust välja rabeleda. Julged ja õigeaegsed vahetused, täpne mängutaktika valik ning hoolealustesse kindluse ja rahu sisendamine – need osutusid Keele käes võimsateks relvadeks, miniaatomipommiks.
Üheksa aastat tagasi sai Soome liiga parimate sidemängijate hulka kuulunud Keelel võõrsil elamisest isu täis ning ta otsustas Eestisse naasta.
Suurte kogemustega mängumees jõudis kokkuleppele ESS Pärnu võrkpalliklubi juhtidega ning siirdus noortest ja suure tulevikuga võrkpalluritest koosnenud meeskonda. Lisaks mängija rollile haaras ta endale ka klubi mänedžeri töö.
Paljuski tänu temale tõmbasid Pärnu kollase särgi selga heal tasemel leegionärid ning Pärnu publik nägi kõrgel tasemel euromänge. Vanema ja autoriteetse kaaslase kõrval mehistusid ka toonased poisiohtu võrkpallurid – just need, kes praegu täismeestena Keele juhendamisel end ajalukku raiusid.
Keel ei küpsenud treeneriks üleöö, olid ajad, kui ta süüdistas kaotustes vastutustundetuid mängijaid ning mitmed tema otsused tekitasid küsitavusi. Viimasel hooajal on ta aga suutnud luua koondises ja Selveris ideaalse õhkkonna.
Mängijad mõistavad, et Keelel on eriti raske just nende meestega, kellega ta ise aastaid koos platsil rügas.
Hoolealuste sõnul hoiab Keel töös inimlikku joont, ent see ei tähendavat sugugi semutsemist. Valitud tee õigsusest räägib aga fakt, et Keele tulemused on eelkäijatest mitme kraadi võrra kangemad.
Kuigi saavutused lubaksid Keelel rinna uhkusest kummi lüüa, eelistab ta jääda tagasihoidlikuks. Korduvalt on ta püüdnud koondise peatreeneri staatusest sootuks vabaneda ja pakkunud seda tooli mainekale Boriss Koltšinile. Keelt ennast rahuldaks tipptasemel karastunud mehe kõrval selli roll.
Keele võrkpallile pühendumist on kiinnitanud ka abikaasa Kai. «Võrkpall on Avo elu,» lausus ta mõned aastad tagasi. Elu liigub ülesmäge.
|
|
|
|
|
