Eestis on integratsioonipoliitika viimase kümne aasta jooksul olnud valitsuste tõsise tähelepanu all. 1998. aasta 10. juunil riigikogus vastuvõetud otsuse «Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda» sisuks sai spontaanse arengu asendumine riikliku strateegiaga.

Näiteks defineeriti integratsiooni selliselt: «Integratsiooni all mõeldakse inimese lülitumist ühiskonnaellu kõigil selle tasanditel. Integratsioon ei ole etnilise identiteedi muutus, vaid nende barjääride mahavõtt, mis täna takistavad paljudel mitte-eestlastel täisväärtuslikult osalemast Eesti ühiskonnaelus.»

Mis peaks muutuma

Määratluses väljendatud arusaam – integratsioon ei ole mitte-eestlaste etnilise identiteedi muutus – on jäänud siiani märgatavalt domineerivaks. Ühed integratsiooniprogrammide (nii selle kui ka järgmise) koostajad on jutustanud mitmekultuurilise ühiskonna loomisest.

Teised on rääkinud, et eesti keelt (vene keelele lisaks) on vaja osata peamiselt selleks, et olla tööturul konkurentsivõimeline. Kolmandad on jutustanud kogukondade integreerimisest. Kuid kõik eeldavad, et integreerujate kultuuriline identiteet ei peaks seejuures muutuma.

Mida on tähendanud selline integratsiooniideoloogia? See on tähendanud, et venelased ei pea võtma integratsiooni juttu väga tõsiselt. Muutuma ei pea venelased (see oleks assimilatsioon!), vaid muuta tuleb üldiselt kogu ühiskonda. Selline diskursus ei ole õige rõhuasetusega.

1998. aastal pooldajas sellist näilist integratsiooni kahjuks enamik integratsioonikava väljatöötajatest. Nüüd oleks aga ülim aeg integratsiooni põhimõtteid muuta. Mitte-eestlaste integratsioon peaks toimuma kultuuri kaudu sügavuti, mitte pealiskaudse ja väheefektiivse keeleõppe kaudu.

Ei saa olla eesmärk, et venelaste kultuuriline identiteet Eestis elades üldse ei muutu. Siin elavad venelased peaksid muutuma kakskeelseks ja -kultuurseks – see tähendab eestivenelasteks, eestlasteks, kellel on juured ka vene kultuuris (kodakondsus loomulikult ka Eesti).

Ainult üks näide MEISi tellitud rahvussuhete seireuuringu tulemustest: nimelt ilmnes, et 78 protsenti eestlastest peab venelasi endast erineva mõtlemise ja käitumisega inimesteks ning hindab seda erinevust häirivamaks kui kolm aastat tagasi (2002. aasta seireuuringu alusel).

Uuring olevat näidanud, et eestlased muutuvad venelaste suhtes üha sallimatumaks. Nii kirjutati 7. juulil 2005 Postimehes selle mastaapse seireuuringu kokkuvõtteks.

Seejuures oli 2005. aastal keeleseaduse vastuvõtmisest möödunud juba 15 aastat. Oli tekkinud õigustatud ootus näha mingeidki tulemusi. Mitte-eestlaste uurimuse teinud teadlased mainisid küll puudujääke keeleoskuses, kuid pöörasid rõhuasetuse eestlaste hoiakutele.

Järeldus oli: lõimumisprotsess peaks olema kahesuunaline, eestlased on kõrvale jäetud! «Senisest enam on integratsioonipoliitikas vaja tegeleda eestlastega, eelkõige noortega, et välja selgitada suletust ja ebatolerantsust taastootvad mehhanismid,» väideti.

Nõrk eesti keel

Ka praegu näeme tihti vene koolide noori, kes ei oska eesti keelt piisavalt, et selle rääkimist mitte häbeneda. On täiesti tüüpiline, et vene noored lauljad saates «Kaks takti ette» või võidukad noorsportlased ei oska anda intervjuud eesti keeles. Järelikult on integratsiooniks loodud tingimused põhimõtteliselt olnud ebasoodsad kakskeelsuse ja -kultuursuse tekkeks.

Kui me seame eesmärgiks, et Eestis elavate venelaste identiteet ei pea muutuma, siis ei ole ka midagi imestada, kui need inimesed ei pea Eestit omaks. Siis on loomulik, et nad elavad Eestis, nagu elaksid Venemaa kultuuriruumis ja poliitilises mõjusfääris.

Ja nende ainukeseks identiteedi aluseks võib saada Venemaa suurt võitu tähistav mälestusmärk. Siis on ka loomulik, et kohalike venelaste poliitilise poolehoiu saab see erakond, kes on Venemaa igasuguse käitumise suhtes kõige sallivam.

Integratsiooni käsitledes ei ole mõtet rääkida kahest kogukonnast, kes peavad mõlemad ühtmoodi integreeruma. See on silmakirjalik ja võib jätta mulje, et integratsioon – see on eelkõige eestlaste mure või vähemalt samavõrra nii eestlaste kui venelaste vajadus muutuda.

Kuid muutused, mida vene lapsed ja noored peaksid läbima, on ju palju suuremad kui need, mis puudutavad eestlasi. Integratsiooni raskuspunkt on venelastel, kelle noor põlvkond peaks muutuma kakskeelseks ja tundma end kodus nii eesti- kui venekultuurilises keskkonnas.

Tähtis identiteet

Immigrantide teisest põlvkonnast peaks saama põliselanikud mitte ainult oma sünnikoha (Eesti), vaid ka identiteedi järgi. Põlisvenelased, kes elavad peamiselt Peipsi ääres, on meil ju hea näide sellest, et see on põhimõtteliselt võimalik. Paljud vene pered ongi kakskultuursuse teed läinud ja pannud sel eesmärgil oma lapsed eesti lasteaeda. See tähendab, et integratsioon sellisel kujul, nagu seda soosib praegu riiklik poliitika, ei ole olnud tõhus ka nende venelaste arvates.

Eestlaste asi on kakskultuursuse tekkimisele kaasa aidata ja luua muutumiseks soodne keskkond. Eestlaste enda hoiakud venelaste suhtes muutuvad siis, kui on toimunud selge nihe venelaste identiteedis.

Paljud eesti kommentaatorid muretsevad eestlaste ja vene kogukonna vahelise dialoogi taastamise pärast. Dialoogi saab pidada siis, kui põhimõistetest on ühesugune arusaamine. Ka see on kultuuri küsimus.

Siinkohal tuleb öelda, et kahe kogukonna jutt on samuti enamasti eksitav. Eesti riiki ja eestlasi ei saa käsitleda samasuguse kogukonnana nagu siinseid mitte-eestlasi (venelasi, tatarlasi, ingerisoomlasi jne).

Jutt kahest kogukonnast jätab mulje, et Eesti ei ole riik, kus elavad etnilised vähemused, vaid et siin elab kaks eri keelekogukonda.

Huvitaval kombel ei räägi me näiteks venelastest kui venekeelsest kogukonnast Venemaal.

Etnilistele vähemustele tuleb jätta võimalus säilitada oma etniline identiteet, aga seejuures ei tohi jätta neid inimesi ilma võimalusest muutuda kahe kultuurilise identiteedi kandjaks. Jäigalt püstitatud eesmärk – mitte muuta identiteeti – tähendaks aga etniliste barjääride tsementeerimist.

Tegelikult peaks Eestis aset leidvat integratsiooniprotsessi käsitlema just identiteedi muutusena ja toetuda tuleks etnilis-kultuurilise identiteedi muutusele, milles vene kultuuritaustale lisandub eesti kultuuritaust, Eesti ja Euroopa kodakondsus.

Algus, kuigi väga ebakindel, on üleminekuga osaliselt eestikeelsele õppele selles suunas tehtud.

«Teise sordi» tunne

Praegu on Eestis elavate venelaste kollektiivne «teise sordi» tunne tekitatud mitte ainult Moskva poliitilise survega, vaid ka sellega, et paljud venelased ei kuulu õieti ühessegi kultuuriruumi (pole subjekt ei vene ega eesti kultuuris).

Et vene keel ei muutuks selle kasutajate hulgas ainult nn köögikeeleks, selleks on vaja vene kultuuriautonoomiat. Topeltidentiteediga noorte venelaste kasvatamine võiks olla üks vene kultuuriautonoomia tekke aluseid.

Mõelgem, kuidas luua veel soodsamad tingimused selleks, et noortel eestivenelastel saaks hakata tekkima uus identiteet, et nad saaksid luua siin oma eripärase kultuuriautonoomia, nagu seda on teinud näiteks soomerootslased. Riigil tuleks olla väga abistav ja järjekindel.

Võib-olla tuleks ümber teha praegune integratsioonikava, lähtudes ka rohkem olukorra erinevusest Eesti eri regioonides.

Kuulen igalt poolt juba mitmeid vastuväiteid: see kõik pole nii lihtne teostada kui sellest kirjutada; soomerootslastega ei saa võrrelda, sest nood on ajalooliste juurtega; meid hakataks süüdistama assimilatsioonis jne. Aga on meil siis mõnda muud teed valida?