Mai alguses lahvatas pronkssõduri ümber Eesti hilisajaloo suurimaid poliitilisi konflikte. Isegi valitsuskoalitsiooni kuuluvate poliitikute avaldused on seinast seina, rääkimata äärmusparempoolsetest ja -vasakpoolsetest, rahvuslastest ja kommunistidest.

Samal teemal: Isamaaliit palub kapol uurida vaenu õhutamist

Teises maailmasõjas hukkunud Nõukogude sõdurite memoriaal seisis rahus kõik 15 taasiseseisvusaastat. Ühtäkki sai sellest poliitikute kõnepruugis «häbiplekk» ja «oht Eesti riiklikule iseseisvusele», radikaalid lubavad selle aga lihtsalt õhku lasta.

Mis põhjustas sellise «spontaanse» pinge eskalatsiooni? On see 2007. aasta riigikogu valimiste kampaania avapauk? Või on tegemist hoopis kaugemalt koordineeritava mänguga, mille eesmärgiks on seada Eesti halba valgusse välismaailma silmis? Kas kampaania initsiaatoriteks on ikka need, keda meedia selleks teinud on?

Teiste edu aktiviseerib radikaale

Formaalselt on pronksmehe-vastase võitluse liidriteks Tiit Madisson, Aavo Savitsch ja Jüri Liim. Tegemist on elukutseliste riigikukutajatega, kes võitlevad igasuguse riigikorra vastu – näiteks Madisson on jõudnud vangis istuda nii NSV Liidu kui ka Eesti Vabariigi ajal.

Enne Eesti taasiseseisvumist tegutsesid üheaegselt Rahvarinne ja Eesti Kongress, veidi hiljem nii Kaitseliit kui ka Kodukaitse. 15 aastaga on poliitikud oma nurki lihvinud ning endised oponendid istuvad kõrvuti nii riigikogus kui ka kohalikes volikogudes.

Osa inimesi oli siiski sunnitud poliitikast lahkuma. Mõni omal soovil, teised seetõttu, et nende radikaalsus jäi toetuseta. Samas on neidki, kes ei suuda tunnistada oma suutmatust euroopalikus poliitikas osaleda ja kellele samas tundub, et nende panust piisavalt ei tunnustata. Kaasneb avalik kõigevihkamine ning otsene mässule kutsumine.

Hoolimata varanduslikust kihistumisest tunnistab enamik Eesti elanikke, et elu paraneb iga aastaga. See on ka põhjuseks, miks Eestis ei ole suuri radikaalseid grupeeringuid.

Väiksemaid äärmuslaste rühmitusi leidub loomulikult igas riigis ja igal ajastul. Nende aktiviseerumist võib näha ka pronksmehega seoses.

Teame, et Arnold Meri ja Uno Laht käivad vene koolides tegemas õpilastele «nõukogulikku» ajupesu. Samas ei tohi unustada ka vastasrinnet. Meil on olnud üks Pullapää jäägrikriis, ja ma ei tahaks, et lihtsameelsed noored Liimi, Savitchi või Madissoni kutsel kaevikuid kaevama tormaksid.

Paraku on viimaste nädalate sündmused näidanud, et lihtsameelseid on küll ja küll. Ühed sodivad värvipritsidega ausambaid, teised kutsuvad üles avama toetuskontosid juhuks, kui mõni vandaalidest ka süüdi mõistetakse. Laupäeval olime Tallinnas vaid kriipsu kaugusel käsikähmlusest eestlaste ja venelaste vahel.

Da Laaneti kood?

Kui keegi näeb ülaltoodus Laaneti vandenõuteooriat ja soovitab mul vähem «Da Vinci koodi» lugeda, siis mõelgem – mis oli näiteks Tiit Madissoni hiljutise emigreerimissoovi ümber toimunud meediakampaania taga?

Suvel 2005 rääkis Madisson enda ja oma «paarikümne» mõttekaaslase soovist asuda elama Kreekasse, ent vajaminevast miljonist kroonist jäävat pool puudu. «Ega ma kiiruga minema hakka, mõne aasta veel tilbendame siin. Vaatame, ja alles siis, kui Eesti elust siiber saab, läheme Kreekasse,» ütleb Madisson 25. augustil 2005 SL Õhtulehes.

Mulle tõesti meeldib lugeda põnevusromaane, ent kainelt mõtleva inimesena küsiksin, kas sellised avaldused ei tähendanud mõistaandmist võimudele – annate mulle miljoni, ei hakka ma teid enam oma väljaastumistega tülitama? Sest Madisson on pinnuks silmas olnud paljudele viimase 15 aasta jooksul Eestis võimul olnutele.

Vanad või noored?

Mõelgem, mis on Eesti sisejulgeolekule ohtlikum – kas grupp vanamehi, kes iga aasta 9. mail Tõnismäel poolsalaja napsu võtavad, või noored, lühikeste soengutega ja radikaalselt meelestatud mehed ükskõik kummal poolel, kellest karismaatilisel juhil on hõlbus «jäägripataljoni» moodustada?

Elukutselised riigikukutajad on ohuks igale riigikorrale. Nad ei võitle isikuvabaduse, isegi mitte oma poliitiliste vaadete, vaid ainult isiklike ambitsioonide nimel. Pärast revolutsiooni on nad aga taas sunnitud tõdema, et hoolimata enda matrossovlikust ambrasuurile heitmisest pole neid kellelegi vaja. Ja ring algab uuesti.

Õnneks ei saa Madisson, Savitch, Liim & Co väita, et nad esindavad eestlaste enamust. Faktumi ja Ariko küsitlusest selgus, et 62 protsenti eestlastest arvab: Jüri Liimi ja tema mõttekaaslaste lubadus pronkssõdur isetegevuse korras kõrvaldada pole hea mõte.

Valitsusel häid lahendusi pole. Monumendi kõrvaldamine viib endast välja Eesti vene kogukonna: nagu pulmapildi tegemine «Russalka» juures, on lillede toomine Tõnismäele venelaste kultuuri oluline osa. Seda peetakse eelkõige vanemate ja eelkäijate austamiseks ning osaks rahvustundest.

Monumendi kõrvaldamises nähtaks seetõttu rünnakut vene kultuurile ja ajaloole Eestis, mitte aga Nõukogude režiimile. Tean paljusid edukaid venelasi, kes ajavad lääne viisil äri, ent kodus endiselt 9. maid tähistavad. Paljud neist isegi ei mõtle, miks on nende märgisüsteemis tähtsad 23. veebruar (isamaakaitsjate päev) ja 9. mai.

Monumendi kõrvaldamise tagajärjeks on see, et ausamba koht muutub osa inimeste silmis veelgi pühamaks, sinna tuuakse üha rohkem lilli ja nende toojad saavad märtrioreooli. Kohalike venelaste solvumisele ja eemaldumisele lisandub välismaailma valuline reaktsioon teemal, et Eesti lubab fašistlikke monumente, ent hävitab Teise maailmasõja võitjate omi.

Kas Jüri Liimil on pomm?

Monumenti alles jättes riskime sellega, et mõni äärmuslane sellele tõesti pommi paneb. Samas ma usun, et paljud ärplemised jäävad ärplemisteks.

Kolmandaks võimaluseks on Tõnismäe ansambli kujundamine Teises maailmasõjas mõlemal poolel võidelnute memoriaaliks. See tähendaks Eesti ühiskonnas märksa olulisemat kokkulepet kui ühe ausamba jätmine või teisaldamine. Kokkulepet, mida on vaja kas või eesti meestele, kes Teises maailmasõjas eri pooltele sattusid.

Vaadake, mis toimus kuni eelmise reedeni, mil keelasin turvalisuse huvides rahvakogunemised Tõnismäel: ühed viisid sinna päev päeva kõrval lilli, teised tahtsid korraldada piknikke ning üritasid monumenti naeruvääristada – väites samal ajal, et see on suureks ohuks Eesti iseseisvusele.

Juba on avalduse teinud Vene riigiduuma liige Svetlana Smirnova ja kindlasti ei jää see viimaseks. Nii polegi küsimus selles, kas Jüri Liimil on pomm või mitte, vaid selles, kuidas pinge nii kõrgele kruviti ja kust ikkagi lähtus algatus.

Laupäeval kogunes Tõnismäele ja hiljem Vabaduse väljakule umbes tuhat meeleavaldajat monumendi poolt ja vastu. Kui seal poleks olnud 130 politseinikku, võinuks päev lõppeda kähmluse ja ohvritega. Niisugune sündmuste areng paneb mind taas mõtlema sellest, kes on dirigendipuldis.

Teisalt: kas panite tähele, et monumendi juurde pääsemata viisid venelased oma lilled vabaduskella juurde? Järelikult ei ole küsimus mitte niivõrd Tõnismäe monumendis, kuivõrd selles, et venelased vajavad märgilise tähendusega kohta, mida seostada oma rahvustundega ja samas Eestiga. Eestlastel on selleks lauluväljak, paljudele ka Hirvepark või mõni muu paik.

Papa Carlo ja tema marionetid

Nagu öeldud, ei tahaks ma levitada vandenõuteooriaid, ent siiski küsin: kas avalikult esinevad tegelased – olgu siis auväärsed poliitikud või eluaegsed riigipöörajad – tegutsevad omal käel või on kellegi nöörnukud?

Mõelgem, kas 15 aastat samas paigas seisnud pronksmehe kuju on tõepoolest Eesti ühiskonna olulisim valupunkt või tahetakse selle kampaaniaga saavutada hoopis muid, meile hetkel adumatuid eesmärke? Kas sellise show’ suudab tõesti välja mõelda käputäis elus pettunud «rahvus»-radikaale?

Meediale on mul ka palve. Usun, et kui loobutakse näitamast iga monumendile tehtud värvilaiku ning tsiteerimast iga Madissoni, Liimi või Lebedevi sõna, kaob nn radikaalidel ühel hetkel huvi «kampaaniat» edasi teha. Sest tsirkust on vaja, tsirkust – muul viisil nad ju ajalehtedesse ei pääse.

Lõpetaksin Tiit Madissoni sõnadega Eesti elu kohta SL Õhtulehes (11. september 2004): «See pole ju demokraatia, see on raha võim ja rahva totaalne petmine.» Samas artiklis väidab Madisson, et «suur hulk eestlasi peab mind oma juhiks ja ma ei saa enam kuhugi minna». Aasta hiljem aga järgneb emigreerimisavaldus.

Tiit Madisson, kui Te kõiki end ümbritsevaid nii palju vihkate – mis Teid siis siin kinni hoiab? Teist Pullapääd ju nagunii enam ei tule. Kindral Aleksander Einseln meenutas 1998. aastal Eesti Ekspressis: «Pullapää aasta (1993) märksõnadeks olid schenkenberglus ja võimuiha. Igaüks tahtis olla väike füürer, alluda aga ei tahtnud keegi.»

Praegu on aasta 2006. Me kõik tahame rahulikult elada.