Ajaloolisi lünki täitvad fiktsioonid kunstnikust kui «loojast ja hävitajast» on (näite)kirjanikele sageli väljakutseid pakkunud.

Dramaturgiline konflikt, mille üheks osapooleks end surematuks loov, kuid inimsuhetes süüdimatu ja hoolimatu kunstnikuego, ning teiselt poolt purustatud hinge ja eraeluga lähikondsed, olgu need siis muusa või metseeni staatuses, on isegi omamoodi kanoniseerunud.

Nicholas Wrighti versioon Vincent van Goghist, mis pälvis möödunud aastal Inglismaa parima näidendi auhinna, on psühholoogiliselt huvitavam ja eripärasem selle poolest, et keskendutakse kunstniku eluperioodile, mil tema kahetisest loomusest on käivitunud vaid hävitav poolus, tulevast loomingut võib alles vihjamisi aimata.

Rohkem Ursula lugu

Seda enam on esiplaanil lavaline mängumaterjal – dilemmad ja valikute põhjendamine, loovus ja selle ärkamine, äratundmine ning hääbumisohud.

Näidend esitab van Goghi (Alo Kõrve) kunstile ärkamise omamoodi juhuste reana, kus olulisemaks kui kaasasündinud kutsumus osutuvadki inimsuhted: esmalt rivaliteet näiliselt ambitsioonika kunstnikuhakatise Sam Plowmaniga (Andero Ermel), hetkeks armastusena tundunud hingeline segadus Sami pruudi Eugenie Loyeri (Hele Kõre) suhtes ning lõpuks tõelised tunded Eugenie’ ema Ursula (Epp Eespäev) vastu.

Tegelikult ongi see rohkem Ursula kui Vincenti lugu. Saame teada, et Vincent on siiras, avatud ja kergesti mõjutatav ning sellisena peab ta ka vaatajale avanema. Nii kiiresti ja kergelt nagu ta õpib jooma ja suitsetama, toimub ta küpsemine ka suhete vallas.

Hilispuberteet saab keskeaks mänguliselt ja märkamatult. Suhtes Ursulaga on ta pigem vormitav objekt, kellesse naine suunab oma unistused ja jõu. Siiski eeldaks näidend kahte peategelast.

Koomika stambid

Kahtlen selles, et ainult Ursula-lavastus on puhtalt Ain Prosa kontseptsioon, sest üheplaaniline Vincent kui märgiline eksperiment ei leia põhjendust näidendi ega ka üldise lavastusvõtme kontekstis. Pigem tuleneb see Epp Eespäeva ja Alo Kõrve ebavõrdsest lavapartnerlusest.

Epp Eespäeva mängus saavad võimsalt nähtavaks näidendi sündmustele eelnenud viisteist masendusaastat abikaasa kaotuse pärast, kuid mitte ainult lesevalu, vaid ka latentne loomisiha, naiselik tung muuta oma adressaadita jäänud armastus silmanähtavaks neis inimestes, kes teda ümbritsevad.

Väljenduda võib see nii emaliku hoole kui muusa puudutusena, tähtis on, et väljavalitu seda vääriks. Sama jõuline on loomishetkele järgnenud tagasilangus, uus «must periood», valede panuste äratundmine nii Sami puhul, kes loobus kunstist, kui ka Vincenti puhul, kes raiskas endiselt nii sõnu kui ideaale.

Epp Eespäev tegi tajutavaks oma armastuse ennastohverdava pooluse, kuid isegi siis, kui see sisaldas egoismi, väljendus tema resignatsioonis ka selle mõistmine.

Kuigi Ursula nimetabki toimunut tagantjärele «võikaks naljaks», pidi Vincenti tollases, kas või lapselikus siiruses olema piisavalt armastusväärset, mis sunniks naist sedavõrd palju kaalule panema.

See, et Vincentil see puudub, ei tee nalja mitte võikamaks või valusamaks tegelaskuju tasandil, vaid sunnib Epp Eespäeva kui näitlejat täitma Alo Kõrve kui näitleja puudujääke. Mitte üksi mängima, vaid Kõrve tühikuid täis fantaseerima.

Kõrve üritab rasketest olukordadest koomika abil välja tulla, see muutub aga lapseliku siiruse asemel pigem «mind ei tohi lüüa» kookoniks. Ta nagu jätkanuks oma partnerlust Eespäevaga lavastusest «Öö on päeva ema», kus see toimis, sest tegemist oligi ema ja poja suhtega ning lisaks veel kõrvalrolliga, mille koomilisus lisas niigi haiglasesse atmosfääri nihestatust.

Sellise paksudes toonides karikatuursusega täiendas «Vincenti» tervikut põhjendatult Evelin Pang õde Anna rollis. Isegi kui Kõrve jaoks oleks Vincent vaid kerglane rollimängur, kes usub ja naudib oma identiteedivahetusi, õigustades ka Ursula pettumust, peaks see tüüpide galerii olema rikas ja veenev.

Antud juhul ei näe me aga kunstniku asemel isegi mitte elukunstnikku, vaid hoiatust edaspidiseks, et Alo Kõrve oma koomika pealt loodud stampi püsima ei jääks.

Lavastuse lõpp saapapaari visandavast Vincentist kui Ursula mitte veel päris raisatud loomingust peaks ju mõjuv olema.

Uuslavastus Linnateatris

Nicholas Wright «Vincent»

Lavastaja Ain Prosa. Osades Alo Kõrve, Epp Eespäev jt

Esietendus 27. mail Hobuveskis