On olnud mitmed auväärsed muusikarühmad, kelle loomingut ma kuulata ei kannata vaid toopärast, et laulja hääl ei meeldi. Näiteks Led Zeppelin, Queen, U2. Kodumaistest oli selliseks Ruja. No Rujat ikka sai kuulatud, olnuks neil vaid laulja teine… Ühesõnaga Urmas Alenderi fänn ei ole ma ealeski olnud ega ilmselt selleks ka saa. Mis oli üks hea põhjus, et nimelt minust sai UA esimese avaldet luulevalimiku koostaja. Fännidega on ju sootuks teised lood, nemad kaevad kumiiri hoopis teise mätta otsast. Ma julgesin loota, et mõistan olla mingilgi määral objektiivne. Praakida kehvemaid tekste julgema käega välja ning valida ja komponeerida pisut vabama sule ja suvaga. Kas õnnestus, otsustab muidugi Lugeja, see efemeerne tegelane, kellele kõik kirjutajad mõtlevad, aga keda keegi ei tunne. Tuleb tunnistada, et viletsaid tekste muidugi oli, aga häid oli rohkem. Noist häist võinuks vähemalt teise samamahulise raamatu koostada ning võib-olla keegi seda kunagi teebki. Kurb oleks ju, kui see suure tähega Fänn – sama püüdmatu kui Lugeja – saaks kohe esimeseks raamatu, millel kirjas «Urmas Alender. Kõik luuletused». Ta jääks nukraks, sest ta teab, et lisa tulemas ei ole. Aga praeguse seisuga võib elul veel üllatusi varuks olla. Teine hää asi oli, et UA ja KMS pole kunagi kokku puutunud ega sõnakestki vahetanud, seega ei saa keegi kahtlustada mingite isiklike suhete mõju tulemile kui tervikule. Samuti võiksin ma raamatut ses mõttes rahuliselt arvustada. Ei võiks aga tos mõttes, et koostajal pole seda ilus teha. Ja ega tahakski, ja ega mõtet olekski, sest Jürgen Rooste saatesõna on parim ja südamlikem arvustus, mida ette kujutada. Nii et kes raamatu poeriiulilt kätte võtab, vaadaku kohe, mida kirjutab Jürgen. Heh, see viib mõtte kõigile neile armsatele paranoiateooriatele ja korruptsioonikahtlustustele, mida tänapäeval nii suure rõõmuga kootakse ja heegeldatakse. Mõelda – KMS koostaja, JR saatesõna kirjutaja. Kohe näha, et vanad sõbrad, küllap siin midagi kahtlast ikka on. Oleks veel Asko Künnap kujundajaks, oleks pilt jummala selge. Ei ole, Heino Prunsvelt tegi selle raamatu ilusaks. Aga ikkagi. UA käsi- ja masinkirjades tuhnimine oli omaette elamus. Kui kunagi tõesti peaks võimalikuks ja vajalikuks osutuma põhjaliku koondkogu üllitamine, tuleks seda kindlasti rikastada rohkete faksiimiletõmmistega. Autori kommentaarid, ääremärkused, mahatõmbed, protoillustratsioonid ja muu säherdune kraam on ääretult põnev materjal. Ent täiesti teistsuguse teose teema. Tundub, et ühtse luuleraamatuna võiks «Truu nailonkuu» täiesti söödav, pandav, nauditav tekstistik olla. Vähemalt praegu, tagantjärele vaadates. Huvitav, kuidas paigutunuks need tekstid seitsmekümnendate luulepilti? Toonased luuleraamatud, eriti nooremate autorite omad, olid ju enamjaolt kõhetud vihikukesed. Selliseid võinuks UA minu nähtud-käideldud luulemahu põhjal rahulikult avaldada neli-viis tükki. Olla trükit luuletajana pildil ja pildis. Muidugi ei avaldatud teda üldse, nägin ka Loomingu äraütlemisi. No oli ebasoovitav autor. Täpsemalt – oli ebasoovitav aeg. A või meile soovida anti. Kummaline, et UA laulduna läksid inimeste kõrvadesse, peadesse ja südametesse Viidingu, Runneli, Arderi ja mitme teise tuntud ja tunnustet poeedi sõnad. Võib üsna kindlalt väita, et ilma UA ja Ruja vahenduseta poleks nende autorite kaal me meelepildis täna mitte nii suur, kui ta on. Aga laulja enese looming jäi sõna otseses mõttes õhku. Õhku rippuma, särava ja kosutava vihmapilvena. Nüüd sai see vihm siis sutsuke sadada, poeedi päev kui õhtusse jõudnud, pilv pillas piisad pilkases öös, rebenes korraks ja paistma sai tükike taevast, taevas vuntsikalt muigamas truu nailonkuu. Jah, eks UA ikka krutskilik karakter oli. Ses ametlises kirjanduses ei oleks tal mitte liig mugav olnud, veel vähem teistel ta ümber. Selleski teoses on näha natuke eneseupitust ja terake tülinorimist, samas irooniavaba siirust, pateetikat sõna hääs mõttes. Resignatsiooni ja tühjal pilgul uttu põrnitsemist me ei kohta. Ei kohta ka nappi halli sügisluulet, haikulikke loodusmõlgutusi ja muud ajastuomast. Mõjusid tipptegijatelt küll – ent neid mõjusid näeme ja loeme tänapäevani, mis tost ajast rääkida. Siis mõni mees ainult mõjudest koosneski ja ikka ujus kirjanduse leiges supis nagu vana kala ise. Või mis mina tean, ma olin siis meeter neliteist umbes. Ega UA vast väga tahtnudki sesse päriskirjandusse, kuigi avaldamisest äraütlemised teevad ikka meele kurvaks. Avaldamata autoritest igatahes üks andekamaid, leidis ta teise tee ning tema nime ja tema sõnu teatakse praegu ja edaspidi palju paremini kui päris paljude avaldet sellide kirjategu. Ei, teise ešeloni mees ta ei olnud ega ole seda endiselt. Igatahes väga vahva, et see raamat teha võeti ja ära tehti – nüüd maas ka sedasorti märk. Raamatuteo alustamisest läks teose ilmumiseni hea mitu aastat. Väga tore. Sain minagi võimaluse kokkupanu ära unustada ning uus lugemiselamus hankida. Et kuidas tundus? Vaat seda ma teile ei ütle. Raamat on poes, kutsuge ta koju. Raamat Truu nailonkuu (luuletused) Urmas Alender Koostaja ja toimetaja Karl Martin Sinijärv Pegasus 2007 |
