Viimaste reostuste puhul jääb mulje, et Eesti pole valmis kriisiolukordadeks. Kas meil on mingi kord, kes kuidas käituma peaks?

Samal teemal: Õlireostus poeb luikedele sulgede vahele Video

Meil on Eestis süsteem kriiside lahendamiseks olemas. Hädaolukorraks valmisoleku seadus jõustus 2001. aastal. See ütleb ära, kes teeb mida millise kriisi korral. Aastast 2002 kehtib riiklik kriisireguleerimise plaan.

Mõlemas dokumendis on lahti kirjutatud, milline ministeerium vastutab mille eest ja millised asutused mida teevad. Samas riskide maandamiseks ei piisa vaid riskide hindamisest, vaid sinna tuleb investeerida ka inimesi ja raha. Ideaalne olukord on see, kui ei tekiks üllatust, et kes mida peaks tegema...

... nagu tavaliselt...

... nagu tavaliselt. Kuid kuna need dokumendid on juba üsna ammu vastu võetud, siis ei tohiks ametnikele tulla üllatusena, millised on nende ülesanded.

Kuid Loode-Eesti rannikut tabanud reostuse puhul ju ametnikud ja ministrid seda ei teadnud!?

Siit ka siis põhjus, miks siseministeerium on võtnud ette kaks projekti. Esiteks nõustame riigikontrolli, kes auditeerib kehtivat kriisireguleerimise süsteemi. Teiseks nõustame juba aastaid ministeeriume ja anname soovitusi, kuidas nad hädaolukorraks valmistuma peaksid.

Hädaolukorra puhul on vastutava ministeeriumi roll hinnata riske, valmistada ette tegevuskavad nende riskide maandamiseks ja tegevused nende riskide ennetamiseks.

Teoorias on kõik ilus ja hea ning teoorias ei tohiks üldse midagi juhtudagi, kuid kõik see, millest te räägite, ju ei toimi. Mis nüüd siis juhtuma hakkab?

Ei saa nõustuda, et ei toimi. Peame täpselt üle vaatama, milline konkreetne ministeerium millist vastutust mingi hädaolukorra puhul kannab. Tegelikult on need ju seaduses kirjas, probleem on vaid selles, et ka paljud tippametnikud ei tea, millised on nende seadusest tulenevad kohustused.

Kui nad seda ka teavad, pole neid teadmisi õppustel ega reaalsetes hädaolukordades testitud. Kurb, et peame 2006. aastal oma partneritele kriisireguleerimise põhitõdesid tutvustama.

Kas need probleemid tulid välja Loode-Eesti reostuse puhul?

Ei, oluliselt varem. Sümptomid, et süsteem vajab korrastamist, tõusid esile erinevatest mikrosündmustest, aga ka kopteriõnnetusest ja Pärnu üleujutusele reageerimisest.

Kui kord on olemas, miks selle täitmine siiski lonkab?

Kindlasti on teadmised ja oskused paremad nendel asutustel, kes tegelevad igapäevaselt konkreetsete kriitilisemate olukordadega, nagu näiteks politsei, päästeamet, kaitsepolitsei jne.

Tõsta tuleb nende ministeeriumide ja asutuste võimekust kriisiolukorras tegutseda, kes igapäevase operatiivtööga ei tegele.

Kas on nii, et mida asutuste hierarhiat pidi ülespoole, seda enam kahaneb teadlikkus ja ministeeriumides ei teata suurt midagi?

Ma arvan, et on nii, nagu te ütlesite. Oleme ministeeriumidele öelnud, et nad peavad võtma juurde inimesi, kes analüüsivad riske, koordineerivad riskide maandamise planeerimist, mis tähendab tegevuskavade koostamist, et kuidas ministeerium näiteks puhkeda võiva pandeemia või linnugripiga toime tuleks.

Maailmas on saanud tavaks, et paraku õpitakse läbi konkreetsete sündmuste, võtame või terrorisminäited Londonist ja Madridist, tsunami või üleujutuse Ameerikas. Meie õnn on see, et meil on võimalus õppida teistelt, varsti meile seda võimalust enam ei anta.

Milliste kriiside jaoks meil kõige tõsisemad ettevalmistused käivad?

Esimeses riskiklassis on õnnetused, mille tõenäosus on, et need võivad juhtuda üks kord kümne aasta jooksul – näiteks merereostus ja linnugripp. Teises riskigrupis on õnnetuse toimumise tõenäosus küll mõnevõrra väiksem, kuid see-eest tagajärjed on väga rasked. Sinna kuuluvad näiteks terrorismiakt ja kiirguskatastroof.

Ainult aja küsimus on see, et Eestist leitakse linnugrippi. Kui kiiresti meil masinavärk käima läheks, kui see teade tuleb?

Siseministeerium võttis siin probleeme nähes initsiatiivi ja planeeris sellesse aastasse üleriigilise kriisireguleerimisõppuse «Pandora 2006», mille viime läbi koos põllumajandus-, sotsiaal- ja justiitsministeeriumi ning teiste partneritega. Esimene õppus viidi läbi veebruaris.

Siseministeerium hindas seal rahuldavaga seda, kuidas kohalikud omavalitsused ja veterinaaramet on võimelised konkreetseid sündmusi lahendama. Paljusid probleeme on juba nende õppuste käigus ja pärast seda asutud lahendama.

Aga kui valmis oleme uueks reostuseks?

Mis puudutab merd, siis piirivalvel on reostustõrjeplaan, koolitatud inimesed ning vähesel määral reostustõrjetehnikat. Olen kindel, et arvestades piiratud ressursse, annavad nad endast parima.

Samuti esitame esimesel võimalusel valitsusele palju diskussioone tekitanud riikliku reostustõrje plaani, kus analüüsime hetkeolukorda, mille alusel koostame investeeringute ja tegevuste kava.

Kuid kriisireguleerimise dramaatika ongi selles, et alati on riske rohkem kui ressursse, seepärast tulebki prioriteedid paika panna.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3