Üks võimalikke valiku tegemise aluseid on muidugi hind, millest soovitab lähtuda ka arvutifirma Ordi müügikonsultant Kersti Kaplinski. «Mingit silmatorkavat kvaliteedivahet plaaditoorikuil küll ei ole, aga tavaliselt ju on nii, et kallimad asjad on pisut kvaliteetsemad,» nendib ta.

Peamiseks CD- ja DVD-plaadi kvaliteeti näitavaks parameetriks on Kaplinski sõnul plaadi kattekihtide arv ja paksus – mida rohkem, seda uhkem, ja mida paksem, seda parem. Kuna kattekihtide peamine eesmärk on plaadile salvestatud info kaitsmine, määrabki see parameeter plaaditooriku kvaliteedi.

Mitmekihilised plaadid uutele salvestajatele

Kaplinski ei söanda väita, et mõne tootja plaaditoorikud oleksid oluliselt paremad või halvemad kui teiste omad. Peale kattekihtide arvu ja paksuse tasub plaaditoorikut valides uurida ka selle mahutavust.

Ehkki suurem osa toorikuist suudab talletada

700 MB jagu andmeid, on saadaval ka 800 ja isegi 900 MB mahutavad toorikud. Viimased on Kaplinski sõnul siiski üsna vähe levinud, kuna nendele plaatidele salvestamine eeldab veidi paremat CD-kirjutajat. «Lihtsustatult öeldes ei saa kirjutaja aru, et plaadil on nii palju ruumi,» selgitab Kaplinski.

Sama häda on kahekihiliste ehk dual-layer DVD-toorikutega. Tavapärase ühe salvestuskihi asemel on seda tüüpi plaatidel kaks kihti, ja seeläbi on plaadi mahutavus peaaegu kaks korda suurem – tavalise 4,7GB asemel 8,5GB. Kuid ainult uuemad kirjutusseadmed saavad aru, et tegemist on niivõrd mahuka plaaditoorikuga.

Kaplinski kinnitusel ei saa CD- ega DVD-plaatidel vahet teha selle järgi, et üks sobib filmide, teine muusika ja kolmas fotode talletamiseks. «Tehnoloogilisest aspektist vaadates pole mingit vahet, mis info plaadile talletatakse,» väidab ta. Siiski on näiteks Verbatim lagedale toonud CD-tooriku, mis näeb välja nagu vinüülplaat.

Plaadile kirjutamiseks sobib pehme marker

Nii CD- kui DVD-toorikuid on kahesuguseid: nii selliseid, kuhu saab midagi kirjutada ühe korra, kui ka korduvkasutatavaid toorikuid. Kui «ühekordse» tooriku nimi on kas CD-R või DVD-R, siis ülekirjutamist plaadi nimele lisandub W-täht, vastavalt siis CD-RW ja DVD-RW.

Otse plaaditoorikute pinnale saab kirjutada vastava printeri abil. Väga mugav võimalus juhuks, kui plaadid karbist välja kipuvad ununema ja pidevalt mõistatama peab, mis plaadile peidetud on. Kui toorikule printida ei saa, võib sellele märkmeid teha vastava markeriga. Mingil juhul ei tohi plaadile kirjutamiseks kasutada kõva otsaga kirjutusvahendit, näiteks tavalist pastapliiatsit.

Kriimustused ongi peamiseks põhjuseks, miks CD- või DVD-plaadid ühel hetkel kasutuskõlbmatuks muutuvad. Selle vältimiseks soovitab Kaplinski plaate karbis hoida, hädapärast sobib ka kileümbrik. Kes aga toorikuid «torni» pakituna ostab, ei pea eraldi karpe ostma hakkama. Kaplinski hinnangul on plaadid ka «tornis» võimalike kahjustuste eest piisavalt hästi kaitstud.

Nagu igasuguseid magnetoptilisi seadmed või infokandjaid, tuleks ka CD- ja DVD-plaate hoida magnetkiirguse, väga kõrge ja väga madala temperatuuri ning niiskuse eest.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5