Aivar Pohlak: mul on kahju ajast, mil ma polnud päris mina ise

Üheksakümnendate algusest Eesti jalgpalli suunanud Pohlaku tegutsemine on alati kutsunud esile vastakaid reaktsioone – tulised poolehoidjad vahelduvad teravate kriitikutega.

Kui sa oled sündinud kirglikuks ja siiraks inimeseks ja võtad iga olukorda südamega; kui sa usud, et inimesele on antud võimalus ja talle on pandud kohustus teha maailma paremaks ja elad ise selle usu järgi päevast päeva; kui sa oled otsustanud iseendast aru saades toetada sulle instinktide kaudu antud omadusi ka mõistusega; ja kui sa tagatipuks eirad tavatähenduses tänapäeva maailma põhireeglit – vajadust hoida oma mainet, jättes endast üldsusele sobiva mulje –, olles valinud keerulisema tee ja tahtes saada tubliks sisuliselt, uskudes, et sul on jõudu maailmas läbimurdmiseks sellisel ülikeerulisel moel, siis küllap on sõnad «hullumeelne» ja «pöörane» sellise isiku iseloomustamiseks õiged ja küllap on mingis tähenduses õige ka sõna «enesepõletaja».

Intrigant vist selliste omadustega eriti olla ei saa, samas tean, kust see sõna end minu külge haakis – olin piisavalt lihtsameelne langemaks mingil ajal intrigandi mõju alla ja toimimaks osas olukordades talle vajaliku loogika järgi.

Ühes artiklis rääkisite, et olete kasvanud selliseks inimeseks, nagu soovisite. Kas soovid on aastatega muutunud?

Veel täpsem oleks öelda, et soovisin saada inimeseks, ja arvan, et saingi. Kahtlemata on inimeseks olemise tähendus aastatega täpsustunud ja arenenud, aga põhiasjad muutuda ei saa – inimeseks olemisel ja inimlikuks inimeseks olemisel on ikkagi väga kindlad ja selged tähendused.

Möödunud neljapäeval toimunud pressikonverentsil märkisite, et Viktor Levada arvates olete saanud paremaks inimeseks. Kas tunnetate ka ise teatud muutumist?

Jah, tean Viktori kõneldu tähendust, viitasin sellele esimesele küsimusele vastateski. Ehk siis pean taas mainima toda mõju alt vabanemist ja oma isiksuslike omaduste jõulise väljanäitamise vajadust, mille tulemuseks too Viktori hinnangki – minu ja eelmise liidu presidendi vahelise konflikti ajend seisnes ju selles, et taipasin, kuhu mind mässitakse, ja alustasin järsult halva asendamist heaga.

Ühelt poolt tunnistan, et mul on kahju tollest ajast, mil ma polnud päris mina ise, aga teiselt poolt sain hindamatu kogemuse inimese võimalusest arusaamiseks ja inimeseks olemise tähenduste mõistmiseks, uue Eesti riigi kujunemise ja toimimise alustest arusaamiseks ja koos sellega ka võimaluse sellest maailmale kõnelda. Toda võimalust kõnelda olen küll kasutanud suhteliselt vähe, kuigi kirjutanud ja üles märkinud olen vägagi palju. Samas, olgu iga asja jaoks oma aeg.

Kas muutumine on tulnud eluaastatega suurenenud tarkusest? Noorena olite äkilisem ja kompromissitum, nüüd aga kavalam ja diplomaatilisem.

Kavalus ei ole hea omadus ja kavaluse kasutamist väldin kindlasti, ka sellise kavaluse kasutamist, mida saab esitada tarkusena. Usun endas olevat piisavalt jõudu, et saada hakkama inimlikus tähenduses ausa ja sirgjoonelisena.

Arvan, et olen ka praegu äkiline ja kompromissitu, sest pean oluliseks rakendada mulle kui inimesele antud omadusi kogu skaalal ühest otsast teise, aga samas jälgin hoolsamalt kui kunagi varem, et mu reaktsioonid oleksid õiglased ja teeniksid häid tähendusi.

Ehk siis, kuna mulle on antud võime vihastada, siis ma vihastan endiselt, sest see on inimesele looduse poolt antud loomulik omadus, aga ma ei tohi vihata; ma võin inimesele kirjeldada tema käitumise halbu tähendusi, ka siis, kui teen talle sellega haiget – mõistagi pean suutma olla sellises olukorras väga aus, täpne ja hooliv –, aga samas tahan toetada teda kui inimest ja seda tingimusteta.

Eesti jalgpalli juhtides olete tekitanud ohtralt skandaale. Kas konfliktsituatsioonid on teadlik valik ja kuuluvad teie stiili juurde?

Küllap olete pannud tähele sedagi, et ühe teatava suure skandaali järel on jalgpallis olnud üsna rahulik. Siit järeldub esimene põhjus. Teiseks põhjuseks on minu põhimõttelisus, ma ei jäta olulist kunagi ütlemata, isegi kui see on lihtsal tasandil kahjulik.

Kui on kihlveopettus, siis ma ütlen selle ka välja. Ma ei ole nõus tegema ega suudagi heaolu nimel teha sigadusi, näidates nägu, et kõik on korras. Küllap teate, et see on praegusel ajastul, mil lähtutakse üldjuhul kasulikkuse printsiibist, päris keeruline viis eksisteerimiseks, eriti kui oled ühiskondlikult aktiivne inimene.

Minevikus on teie ja koondise uue peatreeneri Tarmo Rüütli suhetes olnud keerulisi perioode. Kas uue koostöö alustamine nõudis mõlemalt poolelt teatud asjade unustamist ja leppimist või on tegemist puhtalt professionaalse ülemuse-alluva vahekorraga, kuhu emotsioonid ei mahu?

Tegelikult oleme Tarmoga kogu aeg rohkem või vähem suhelnud ja seda täiesti normaalselt ja inimlikult. Kired, vaidlused ja nendest lähtuvad konfliktidki on elu loomulik osa ja oleks väiklane ja rumal, kui tassiksin neid päevast päeva kaasa. Rääkimata võimalusest, et sellised asjad mõjutaksid olulisi otsuseid.

Nagu eespool viitasin, on väga tähtis, et inimene kasutaks talle antud emotsioone, aga veel olulisem on, et ta jääks sealjuures inimlikuks inimeseks ja et need emotsioonid ei vähendaks tema käitumise tähendusi.

Minevikus sekkusite üsna jõuliselt peatreenerite otsustesse. Millal ja millisel ajendil sellest loobusite?

Ma ei ole kunagi sekkunud peatreenerite otsustesse. Kuigi pean vajalikuks peatreeneri ja liidu või klubi juhtkonna arukat koostööd parima tulemuse saavutamiseks, on seda jalgpallis väga keeruline ellu viia.

Nii juhitakse ju kõiki eluvaldkondi ja ettevõtte või organisatsiooni juhtorganil – jalgpalliliidul või -klubil on selleks juhatus – peab olema nägemus, näiteks sellest, mida peetakse koondise arengu jaoks oluliseks ja kuidas tahetakse edu saavutada, ja kuigi tegevjuht või peatreener tuleb valida selle nägemuse elluviimiseks sobivate persoonide hulgast, on hädavalik, et koostöö toimiks ka edaspidi.

Et juhtorgan saaks juhti aidata selles, milles juhtorgan tugev on – ehk siis teoorias –, ja selleks et juht saaks võimaluse vajadusel veenda juhtorganit muutma nägemust selle abil, milles tema tugev on – ehk siis praktilise kogemusega.

Samas on jalgpallis tunduvalt keerulisem kui tavaettevõtte juures, sest ühegi ettevõtte tegevjuhi igapäevatöö ei ole nii suure avaliku tähelepanu all kui jalgpallikoondise või suurklubi peatreeneri oma ja seepärast võtavad nad sageli igasugust nõuandmist kui sekkumist.

Võin tuua lihtsa näite meie elust: viis, kuidas toimis koondise peatreener aastatel 2006 ja 2007, läks paljuski lahku liidu juhatuse nägemusest, aga me toetasime treenerit täielikult tema tegemistes ja tema nägemuse elluviimises, sest teisiti polnud mõeldav. Kõik teavad, mis sellest sai.

Samas on jalgpall väga emotsionaalne tegevus ja tema näiline lihtsus loob igaühele illusiooni, et ta jagab asja. Lõbus näide on ju seegi, et võõrad inimesed on minu käest kümneid ja kümneid kordi küsinud, ega ma koondise peatreenerit ei mõjuta. Nagu vestluse käigus on selgunud, on selle arvamise põhjustanud asjaolu, et küsijal on oma kindlad mängijad, kelle kuulumist koondisse ta peab vajalikuks ja kelle mittekuulumist koondisse minu süüks.

Tavaliselt on teie ja Eesti koondise peatreenerite töösuhted lõppenud konfliktiga. Millega seda seletada? Kas probleem on tingitud teie mõneti konfliktsest isikust ning kas tagantjärele teeksite midagi teisiti?

Konfliktiga on lõppenud vaid üks töösuhe, Arno Pijpersi oma, ja sellel olukorral oli mitmeid tähendusi. Üks neist seegi, et üks liidu juhtidest – mitte mina – tahtis temast hirmsasti lahti saada.

Kui võtta teised välistreenerid, siis Teitur oli hetkeks solvunud, et talle ei pakutud uut lepingut, selle solvumise võimendas ajakirjandus konfliktiks. Suhtleme temaga tänaseni aktiivselt. Jelle ja Viggo lahkumisega ei kaasnenud üldse mingeid probleeme, esimene otsustas pärast tulemusteta perioodi ise ära minna ja teisel lõppes leping. Loomulikult on selline olukord alati pettumus ja pettumustunnet on võimalik kurjasti ära kasutada, kas või neil, kes kuulujutte levitavad.

Kas võib öelda, et nüüd olete valmis varasemast suuremateks kompromissideks?

See on väga keeruline küsimus, aga küllap saab vastata lihtsalt ja jaatavalt, sest targemaks saamisel on olemas sellinegi tähendus. Samas on maailmas kindlasti olemas mingid olulised valdkonnad, kus inimene peab olema kompromissitu, kui tahab jääda inimeseks.

Mis peaks juhtuma, et muudaksite oma seniseid elu põhimõtteid?

See pole ju vajalik. Püüdsin küll mõelda, mis peaks juhtuma, et muutuksin maailmale andjast ja maailma toetajast maailmalt võtjaks ja talle kätemaksjaks, aga see oli nii hirmus, et ma ei suutnud seda mõtet lõpuni mõelda.

Jalgpalliga seotud tehingute abil olete teeninud tohutu hulga raha. Miks ei ela te rikka mehe kombel, vaid olete kogu teenistuse jalgpalli tagasi paigutanud ja jätkate enese piitsutamist?

Ma olen sündinud selliseks ja ma usun, et see on hea viis elamiseks, kuigi raske. Usun, et võime kannatada ja võime armastada ja olla õnnelik on üheses sõltuvuses ja kindlasti sisaldab kannatuse mõiste ka kannatamist kui seisundit – pean silmas asjaolu, et kui sa hakkad näiteks kannatuste või läbielamiste tagajärjel jooma, siis see ei ole kannatus ja ei anna sulle võimet armastada ja olla õnnelik.

Tean ka, et mulle on antud võime teenida raha vaid seni, kuni ma kasutan seda raha heategevaks otstarbeks, ma usun sellesse ja toimin selle arusaamise järgi.

Kaua jaksate veel jalgpallivankrit vedada? Kui tihti tuleb ette tülpimust ja soovi kõigele käega lüüa? Kuidas selliseid kriise ületada?

Kui kaua, see on raske küsimus, sest ma ei tahaks seda teha elu lõpuni. Teoreetiliselt on õige vastus, et seni, kuni mul on midagi anda. Aga mis saab siis, kui see, mida anda, ei lõpegi? Ma tahaks elada pisutki selles elus vaba inimesena. Vähemalt praegu mõtlen nii.

Tülpimust ei ole liiga tihti – seda juhtub vaid siis, kui olen jätnud oma hinge hooletusse, nii on suurte koormuste perioodil, kui rakendan viimase kui vaba hetke jalgpalli jaoks, unustan looduse ja raamatud ja siis pean end autopiloodi pealt käsijuhtimise peale üle viima, et teiselt poolt inimvõimete piiri tagasi tulla.

Kas ma eksin, kui nimetan teid hingelt poeediks? Kas loomeinimesele omased sisemised võitlused ja enesega rahulolematus on teile tuttavad?

Kindlasti võtan kogu oma tegevust kui loomingut, seepärast olengi endiselt jalgpallis ja ei otsi muid eneseväljendamise viise. Enesega rahulolematuse olen kanaliseerinud lihtsalt: ma ei tohi teha midagi sellist, mis selle tunde tooks.

Mis puudutab sisemisi võitlusi, siis ma ei tea täpselt, mis see on – võimalik, et olen selles mõttes tasakaalus ja ei tee midagi, mida ma õigeks ei pea, või et olen üheaegselt nii romantik kui ka kaine otsustaja ja et need kaks omadust toimivad käsikäes – näiteks kui midagi on valesti, siis kaine otsustaja pool reguleerib selle kähku ja ilma sisemise võitluseta.

Aga võimalik ka, et olen sisemiste võitlustega nii harjunud, et see on minu igapäevase elu ja arengu lahutamatu osa ja ma ei märkagi seda.

Millised inimesed ümbritsevad teid jalgpallivälisel ajal?

Lapsed ja Triin. Vaimselt ka mõni üksik sõber, sest enamasti ma nendega ei kohtu, aga nendele mõtlemine ja võimalus nendega kas või mõttes kõnelda on vajalik.

Kas langetate alati kõik otsused ise või on teil teatud ringkond inimesi, kelle arvamust kuulate?

Jalgpalli tähenduses on minu tööstiil selline, et olen jalgpalliinimestega tihedas kontaktis ja kuulan kõik arvamused ära. Oluliste järelduste tegemise perioodil helistan iga päev selle teemaga seotud ja selles vallas kompetentsetele inimestele ja pean nendega nõu. Sageli lõpetan tööpäeva pika kõne või pikkade kõnedega, kus kirjeldan olukorda, ning kuulan reaktsioone ja arvamusi. Nii kujunevad otsused.

Kasutan põhimõtet, et otsus peab olema kõigi otsustajate jaoks õige, mis tähendab, et otsustajad peavad olema põhimõttelised inimesed ja nägema maailma laiemalt.

Kolme Balti riigi jalgpallikoostööd alustades panin esimese asjana paika printsiibi: otsus võetakse vastu vaid siis, kui selle poolt on kõik kolm.

Sellise põhimõtte järgi peaks toimima Eesti riik ja kogu maailm. Me kõik oleme inimesed ja tegelikult on alati olemas lahendus, mis rahuldab meid kõiki kui inimesi. Rõhutan: meid kõiki kui inimesi. Paraku on maailmas olemisel teisigi tähendusi ja viise.