Miks Bush külastas Eestit Balti riikidest viimasena?
Eeskätt oli see seotud varasemate sündmustega. Nt. Vilniuses toimus tippkohtumine Kesk- ja Ida-Euroopa presidentidega. Bushi külaskäik Lätti 2005. a. mais oli aga seotud Läti presidendi otsusega minna Moskvasse seoses II. maailmasõja lõpu tähistamisega, mida Bush ilmselt tahtis tunnustada, aga samas kohtuda ka teiste Balti juhtidega.
Kas teie arvates muudab George W. Bushi visiit Eestisse reaalsemaks viisavabaduse USA-ga? Millal teie arvates on tõenäoline, et USA-sse reisimiseks ei lähe eesti kodanikul vaja viisat?
Kindlasti muutub see perspektiiv tõenäolisemaks. President Ilvese ja peaminister Ansipi märkused aitavad tõstatada selle küsimuse kogu Kesk- ja Ida-Euroopa kontekstis, kus ka mitme teise riigi kodanikel puudub see õigus. See on nö heaks relvaks Bushi jaoks, et minna tagasi oma Kongressi juurde ja öelda, et vaadake, see probleem vajab eraldi lahendamist, sest me oleme ju kõik nüüdsest kõige kõrgemad liitlased (NATOs, jne.). Me peame üksteist usaldama. Päris viisavabadus ma ei ennustaks enne 2008. a. algust.
Kui suur reaalne võim on tegelikult USA presidendil nii sise- kui välispoliitika kujundamisel?
USA president seab riigi poliitilist kurssi, kuna ta on otsevalitud, tal on oma programm (konkreetsed valimislubadused) ning suur täidesaatev aparaat. Tõsi, ta peab paljude oma ettepanekute jaoks leidma toetust ka Kongressis, aga kui tal seal enamus on, siis üldjoontes läheb asi sujuvalt. Siiani oli Bushil see enamus olemas, nüüd seda enam ei ole. Samas on tal jäänud ametis olemiseks aega vaid 2 aastat, mis tähendab, et tegelikult ei hakkagi ta enam midagi suurt ette võtma. Ta on nö "lame duck" (tühi kott), kuna tema ametiaeg hakkab lõppema ja temalt hakatakse sisepoliitiliselt üha vähem ootama. Samas just see aspekt on varasemate presidentide puhul viinud selleni, et president hakkab rohkem tegelema välispoliitikaga, sest seal on tema käed palju vabamad. Näiteks võib tuua Clintoni katsed sõlmida Lähis-Idas rahu praktiliselt viimse ametisoleku päevani jaanuaris 2001.
Mulle tundub miskipärast, et Eesti loodab USA'le rohkem kui Euroopa Liidule. Miks see nii on, kuigi me ise kuulume EL-i?
Eeskätt USA tugevama sõjalise võime tõttu. See on väidetavalt tugevam julgeoleku garantii Eesti jaoks kui Euroopa üksikute riikide kaitsevõime. Lisaks omab USA palju konkreetsemat suhet Venemaaga, mida peetakse ju Eesti kõige suuremaks julgeoleku ohuks. Eesti on aastaid harrastanud praktikat "parim välispoliitika Venemaa suhtes läheb läbi Washingtoni". Euroopa Liidu kaudu täidame muid eesmärke nagu majandusareng, kultuurivahetused, Euroopa poliitiline ülesehitamine.
Milline võiks olla Teie arvates reaalseim stsenaarium Iraagis ja milline võiks USA suhe selle piirkonnaga välja näha aasta, viie ja kümne aasta pärast? Kas ja millisel viisil oleks selles piirkonnas võimalik saavutada rahu?
Ma ei ole küll sõjaanalüütik, aga praegu näib olukord sarnanevat Vietnamile aastatel 1970-72, kus riigis valitseb küll kohalik valitsus, aga ta on äärmiselt nõrk ning ei suuda täita neid ülesandeid riigi stabiilsuse ja julgeoleku tagamise osas, et välisväed võiksid hakata riigist lahkuma. Lisaks on Iraagis see komplikatsioon, et riik koosneb kolmes suurest rahvus- või usugrupist, mistõttu põhiosa ebastabiilsusest tuleneb just nendest hõõrumistest. Parimal juhul suudab kohalik valitsus USA ja teiste liitlaste abiga olukorda stabiliseerida järgmise aasta jooksul ning siis kuskil viia aasta pärast lõplikult lahkuda. Selleks üritatakse nüüdseks kaasata ka Iraagi naabreid Iraan ja Süüria. Aga kuna USA suhted Iraaniga on pingestatud viimase väidetava tuumaprogrammi tõttu, siis on raske leida laiemat, regionaalset kooskõla Iraagi stabiliseerimise toeks.
Kuidas on Bush heastanud indiaanlastele ameeriklaste poolt põhjustatud hävingut ja ülekohut?
See on küsimus, millega on tegelenud paljud Ameerika presidendid, sh Richard Nixon ja Bill Clinton. Ega lõplikult seda heastada ei saa, küll aga on antud ajalooline ülekohus Ameerika üldsuse poolt tänapäeval hästi teadvustatud ning ka mälestatakse.
Tsitaat H.Tiido artiklist:"..Washingtoni välja käidud mõte Globaalse Julgeolekufoorumi loomisest.
Liitlaste suhtes ei ole säärase foorumi vajalikkuse ja malli osas üksmeelt veel leitud. Mõned riigid kardavad ÜRO-laadse struktuuri teket ja kahtlusi on muidki.."
Kas GJ loomise üritamine on seotud praeguse Vene Föderatsiooni tagurliku tegevusega ÜRO-s, s.o. igasuguse demokraatiasuunalise liikumise takistamine? Kas GJ-st võimalik Vene väljajäämine annaks ÜRO-le signaali, et ÜRO Julgeolekunõukogu veto-õigus on anakronism?
Ma arvan, et taoline foorum võib jäädagi foorumiks, kuid kindlasti võiks see olla teatud poliitiliseks relvaks saavutamaks demokraatlike riikide seas suuremat üksmeelt rahvusvahelise poliitika koordineerimisel just demokraatia edendamise ning terrorismivastase võitluse osas. Washington näeb neid küsimusi omavahel vägagi seotuna. Teatud analüütikute kohaselt on terrorismi oht tulnud just sellest, et paljudes riikides ei valitse piisavalt demokraatiat. Seega terrorism tuleb hävitada, aga maailmas tuleb demokraatiat ka edendada, mis tagab pikaajalisema stabiilsust ja rahu maailmas. Siin ei näi ÜRO julgeolekunõukogu alati kõige efektiivsem vahend olevat.
Kas meile sõbraliku riigi presidendi visiit annab signaali teistele veel impeeriumis olevatele rahvastele julgemaks eneseavalduseks... või on "punase joone" nihkumine kaugemale itta kitsendanud idaimpeeriumis nende rahvaste olelusvõitluse piire? Selles mõttes, et kui "punane joon" nihkub itta 50-ne aastase intervalliga, siis pole äkki neil väikerahvastel enam võimalik aru saada elust väljaspool kirillitsat.
Oma 2005. a. teise ametisseastumise kõnes ütles Bush, et iga rahvas peab demokraatia leidma esialgu iseendas ning siis on USA valmis teda igati toetama. Selles mõttes oli Bushi külaskäik toetus- või kinnitusvisiit, et oleme demokraatia ka saavutanud. See ei ole kindlasti esimene selline 'heakskiitev' visiit mõne lääne riigijuhi poolt, pigem jäi Bush paljude teiste kõrval oma külaskäigu hiljaks. Aga paraku ma ei arva, et see oli signaaliks teistele rahvastele endisel NSV Liidu territooriumil, et nüüd on aeg üles tõusta. Pigem see, et kui te otsustate demokraatiat nõuda, siis oleme valmis teid abistama.
Eesti riigipea kommentaar Bushi- Ilvese pressikonverentsil* "Me mõistame nurjunud riikide ohtlikkust mitte ainult nende naabritele, vaid laiemalt kogu maailmale, nagu tõestas 11. september 2001."
K u i Venemaa on ohtlik naaber Gruusiale; k u i d a s siis defineerida - Ilvese sõnastuse kontekstis - Venemaad? K a s ja kuidas on Venemaa "Nurjunud Riik"?
Võimalik Eesti riigipea vastutus ja ühtlasi probleem vaesemate Eesti elanike eluasemekulude mitmekordistumise suhtes.
Kontekst. K u i Eesti riigipea avatud tekst Venemaa suhtes kahjustab Eesti- Vene suhteid sedavõrd, et Venemaa näiteks "karistuseks" kolmekordistab Venemaalt Eestisse eksporditava maagaasi hinna, siis missugust vastutust kannab Eesti riigipea väikeste sissetulekutega Eesti elanike küttekulude mitmekordse tõusu suhtes?
... eeldan, et lihtsalt Brüsselisse "kituda" suur veli Venemaa kiusab - tundub Eesti väärikust alandav, et mitte kirjutada lapsik lalin?
Ma tean president Ilvese seisukohtadest, et ta plaanib Eesti julgeoleku siseosta Brüsseli kaudu; ning loodab ka USA-le. Aga USA on seotud "oma" sõdadega ja globaalkokkulepetega. Ma ei usu, et Bush helistaks Putinile ja kärataks:"Vähenda Eestile müüdav gaasihind 2006.a. alguse tasemele"! Kui väike poiss läheb suure velle seljataha pugedes ülbeks ehk maakeeli "pätistub", siis varem või hiljem tekib olukord, kus vajaduse korral suurt venda kaitsmas ei ole ja nii saabki väikevend ükskord naabripoiste käest täiesti õigustatult tappa. Nii ka riikide vaheliste kokkulepetega läbi aegade.
Antud viide 'nurjunud' riikidele ('failed states') puudutas pigem selliseid näiteid nagu Afganistaan, kus 1990-ndate aastate lõpuks puudus igasugune keskvalitsus ja kontrolli riigi territooriumi üle, mistõttu võisid seal koguneda ning oma mobiliseerimise läbi viia sellised äärmuslikud rühmitused nagu Al-Qaeda ning omakorda rünnata New Yorki ja Washingtoni. Venemaad siiski ei ole peetud nurjunud riigiks. Vastupidi on see ühe tugevamaks saanud.
Miks USA-s pole mustanahalistel oma parteid? Avalik arvamus on seal ju küll piki rassipiire jagunenud.
Esimene põhjus on valimissüsteem. Ühemandaadiliste ringkondade ning enamuse põhimõttel rajatud häältelugemise süsteem tähendab seda, et sellisel parteil võiks olla edu vaid ringkondades, kus on 50+% mustanahalisi. Neid piirkondi väga palju siiski ei ole. Teiseks, traditsiooniliselt on mustanahaliste toetust pälvinud kõige enam demokraatlik partei, mis on sotsiaalsema profiiliga, jne. Selles mõttes on palju mustanahalised leidnud selle kaudu oma huvide adekvaatset esindamist. Kolmandaks, ei ole paljude inimeste jaoks rass siiski primaarse tähtsusega. Majandusraskusi või haridusprobleeme võib näha ka kogu ühiskonna keskselt.
Kui vaadata minevikku, siis reeglina on USA välispoliitika olnud agressiivsem vabariiklaste valitsusajal ning leplikum demokraatide ajal. Kuidas teie hindate, kumb välispoliitiline suund on seni USAle rohkem edu toonud? Kumb lähenemine võiks olla aga lähiaastatel kasulikum Eestile?
Ma arvan, et väga tugevat korrelatsiooni ei ole võimalik siin välja tuua, küll aga on vahest erinevusi välispoliitilises stiilis. Selles mõttes, et vabariiklastel on väga tihti olnud retoorika palju ägedam, eriti külma sõja ajal. Demokraadid on rõhunud rohkem multilateraalsele koostööle, nn. liberalistlikumatele põhimõtetele. Pikemas perspektiivis võiks viimane Eestile kasulikum olla, kuna see aitab luua korrastatumat, väärtustel põhinevat rahvusvahelist süsteemi, mis võimaldab väikeriikidel paremini opereerida. Samas praeguses kontekstis kus Venemaa muutub tugevamaks ning ei anna märke sellest, et ta tahaks liituda just liberaalse maailmaga, ei tohiks liiga sinisilmselt rahvusvahelisele poliitikale vaadata.
USA presidendiks on saanud vaid miljonärid, USA kongressi pääsevad vaid miljonärid, USAs on suurfirmade lobby'l ülisuur mõju. Need on vaid üksikud fragmendid pikast loetelust, mis näitab, et USAd valitsevad rikkad. Kas sellises olukorras saab üldse öelda, et USA on demokraatlik riik? Äkki on see vaid kodanlik oligarhia, mis kannab demokraatia maski?
Ma arvan, et see on laiem tendents kõikides demokraatiates, mitte ainult USAs. Poliitikud on väga võimekad inimesed. Sageli on nad ennast juba varem tõestanud mingil muul alal, saanud sealt rikkaks ning siis otsustanud kasutada oma juhi- või muid võimeid poliitikas. (Võrdluseks Tõnis Palts, Jüri Mõis, Olari Taal.) Selles mõttes ei valitse demokraatias niivõrd rikkad, kuivõrd edukad. Aga nende kohustuseks seetõttu ongi mõelda võimul olles ka vähemedukate suhtes ning arendada riiki ja ühiskonda tervikuna.
Ameeriklaste koostatavates vabadusindeksites saab USA kõrgeid tulemusi. Kuid kas see on ikka vabadus, mida need indeksid näitavad? Kas, näiteks, tegelikkuses ikka saavad ajakirjanikud nautida vabadust küsida Bushilt seda, mida nad hetkel oluliseks peavad? Ka värske Bushi ja Ilvese pressikonverents jättis mulje, et USAs tegelikku ajakirjandusvabadust pole (küsida lasti vaid 2+2 "usaldusväärsel" ajakirjanikul).
Mis ajakirjandusvabadusse puutub, siis eks see ole palju laiem mõiste, mis hõlmab endas ka seda, et on võimalik trüki- ning elektroonses meedias vabalt avaldada kõiki oma seisukohti. Selles mõttes ei ole pressikonverentside kontekst ainus võimalik näitaja.
Juhul, kui mõnes riigis lakataks ajaloos toimunud etnilistest puhastustest rääkimisel erilisena esile toomast juutide hävitamist, lakataks kasutamast sõna "holokaust" (või vähemalt asendaksid selle mitmuse vormiga "holokaustid"), ning loobutaks holokaustipäevast või nimetataks see ümber "massimõrvaohvrite mälestuspäevaks", "etnilise puhastuse ohvrite mälestuspäevaks" vms, siis kas üldse ja kui, siis kuidas teie arvates reageeriks sellele USA?
Kõige üldisem termin siin on ikkagi 'genotsiid', mis hõlmab nii holokausti kui ka hutude tapmist Rwandas, armeenlaste hävitamist Otomani impeeriumis ja palju muid taolisi traagilisi juhtumeid. Selles mõttes võiks loomulikult luua genotsiidide mälestamise päeva. See, mispärast Eestis on holokaust eraldi välja toodud on see, et osaliselt leidis see genotsiidi katse aset meie territooriumil ning selles hukkusid paljud meie kaaskodanikud. Selles suhtes on meil kohustus koos teiste Euroopa riikidega seda massivõrva eraldi mälestada.
Kes võiks teie arvates olla praeguse seisuga kõige tõenäolisemad demokraatide ning vabariiklaste presidendikandidaadid 2008. aasta USA presidendivalimistel?
Demokraadid: Hillary Clinton, John Edwards, Joe Biden. Kuid kõik sõltub Clintonist. Kui ta kandideerib ja mingi skandaal üles ei tule, siis on ta kindlasti demokraatide kandidaat.
Vabariiklased: John McCain, Mitt Romney (endine Massachusetts guberner), Bill Frist. Aga taas: kui McCain ei tee mingit äpardust (nt. tervis ei ütle üles), siis on tal praeguse seisuga hea edumaa.
Millise mulje jättis teile George W. Bushi Eesti visiit?
Igati korrapärane külastus. Eesti ja USA vahel valitsevad väga head suhted. Selles mõttes oli see visiit igati edukas ja väärikas.
Maailma mastaabis on Eesti ikka imepisike riik. Kui tõsiselt Bush/USA meisse tegelikult suhtub? Kui tulevikus tekib meil näiteks Venemaaga suurem konflikt, kas siis USA ikka julgeks sekkuda? Kas siis USA peaks ennast ikka meie liitlaseks?
Eks USA peab väga paljude väikeriikidega tegelema, aga koos oleme kõik osa ühest demokraatilikust maailmast. Selles tähenduses on meie suhetel siiski oluline tähtsus, et me tunneme end liitlastena, oleme ühiste väärtustega, eesmärkidega. See on minu arvates kõige tugevamaks garandiks, et Eestit ka toetataks juhul kui tekib vajadus. Jah, Põhja-Atlandi liit on muutunud justkui järjest lahjemaks kui temas on üle 25 liikme ning seetõttu võib tekkida oht, et väike Eesti kaob silmast ära. Aga ma arvan, et see rahvusvaheline koostöö, mis on üles ehitatud NATO näol (sh paradoksaalselt läbi selliste kogemuste nagu ühine sõjategevus Afganistaanis, Iraagis) muudab meie julgeoleku tugevamaks. Jah, vahest kõlab see luulelise jutuna, aga sellistel asjadel on rahvusvahelistes suhetes mõju. Vaid reaalpoliitilistel alustel oleks Eestil raske opereerida.
Tänane SLÕL kirjutab, et presidentide kohtumine oli globaalsete teemadega üleküllastatud, nagu oleks tegu mingi ÜRO gremiumiga. Milliseid konkreetseid USA-Eesti vahelisi küsimusi peale viisavabaduse oleks võidud veel arututada? Milliseid te oleksite teadnud soovitada?
Ma arvan, et primaarne oli ikkagi vajadus vahetada mõtteid Venemaa arengute üle. Vaid selgitades üksteisele oma vaatevinkleid saame loota üksteisemõistmisele situatsioonides, kus üks või teine pool suhtleb omakorda Moskvaga. Selge on see, et USA huvides oli Eestile selgitada ka oma positsioone üleüldiste rahvusvaheliste probleemide osas, eeskätt siis globaalne võitlus terrorismi vastu. Aga ma arvan, et Venemaa küsimus oligi see, mida suudeti lisada meie puhtalt bilateraasetele küsimustele juurde.
Kas ja kuidas toimub Ameerika Ühendriikides salastatud - kuid väidetavat rahvusvahelist kuritegu lahendada võimaldavate - dokumentide sõbralikele välisriikidele üleandmise otsustamise poliitiline HEA TAVA?
Kas ja kuidas lahenduks - politoloogi vaatevinklist lähtudes - USA ja Eesti vahel reisiparvlaeva Estonia katastroofi käsitlevate salastatud dokumentide üleandmine Ameerika Ühendriikide - NSA arhiivist - Eesti Vabariigile?
Paraku ei kuulu sellised ametkondadevahelise koostöö küsimused minu kui võrdleva politoloogi kompetentsi.
Liigub tohutult pilkeid ja videosalvestisi 11.septembri rünnakutest kus on näha kuidas majja sööstab lennuk, mille all on justkui kolmas mootor ning et majas toimub plahvatus enne lennuki majja sööstmist. Pentagoni lendas väidetavalt pentagoni enda suurune reisilennuk, kohapeal aga leiti mingisugused väikese lennuki rattad. 1 lennuk, mis kukkus nö. alla kuskil metsakohal, sealt tulid päästjad välja paari ämbritäie prahiga - mis pidi moodustama kogu lennuki rusud. Kuidas on võimalik, et 9/11 WTC majade juurest leiti nö terroristi pass, mis oli pärit lennukist, mis majja sisse lendas ning hiljem võeti see kasutusele tõendusmaterjalina - see kõik on niivõrd jabur, et ainult rumal võiks selle tõesust uskuda.
Kas terroristid on siis nö. väljamõeldis selleks, et odavalt naftat saada? Fakt on see, et USA majandus ei olnud enam tõusuteel ning Euroopa oli talle vägagi järgi jõudmas.
Kõik need oletused kuuluvad vandenõuteooriate hulka, mida on võimatu kinnitada või ümber lükata.
17 oktoober 2006 kirjutas Bush alla seadusele "Military Commissions act 2006", mis võimaldab politseil või muudel julgeolekuasutustel kinni võtta suvalise inimese maakeralt (suvalise kodakondsusega), teda ilma süüdistuseta piiramatu aja kinni hoida, piinata jne. Kui II maailmasõja ajal võeti vastu analoogiline seadus pandi selle tulemusel palju jaapani ja hiina päritolu ameerika kodanikke koonduslaagritesse. Kuidas kommenteerite selle sündmuse valguses USA demokraatia seisundit? Miks ei ole Eesti ajakirjandus seda kajastanud?
See seadus ise tulenes sellest, et varasemad praktikad selles vallas olid otseselt vastuolus seadusega, mida (lõpuks) tunnistas ka Ülemkohus. Selles mõttes oli tegu paljude antud meetmete seadustamisega, kuid seekord juba koos Kongressi (rahvaesindajate) läbivaatamise ning heakskiiduga. See oli oluline muudatus. Samas meetmed kui sellised, jah, piiravad Ameerika vabadusi, kuid demokraatiat otseselt veel mitte. Eesti ajakirjandus pole lihtsalt mahti veel leidnud asjasse süüvimiseks. Pigem võiks selline väljaanne nagu Diplomaatia seda kajastada.
Kas Eesti on rohkem ameerikalik või euroopalik maa - kui võrrelda näiteks indiviualismi taset, majanduspoliitikat jne?
Ma arvan, et Eesti pigem euroopalik maa. Jah, majanduspoliitika on 'vabaturumajanduslikum' kui mujal Euroopas ning eestlased peavad end enamasti individualistideks. Aga samas rahvustunne on eestlastel tugev ning meie maailmavaade on eeskätt läbi rahvuse prisma, alles seejärel lähtuvalt nt. poliitilistest väärtustest.
Kuigi Ameerika Ühendriigid on multietniline maa, pole ma näinud ühtegi ameeriklast, kes peale inglise keele midagi muud räägiks. Isegi hispaania keelt ei räägi peale latinode mitte keegi. USA haridussüsteemi puudujäägid?
Selles ongi asja tuum, et Ameerika on muutunud paljurahvuseliseks, kuna paljud inimesed muudest rahvustest on otsustanud sinna kolida ning elada selles enamasti ingliskeelses keskkonnas. Ameeriklased kui sellised ei olegi kohustatud olnud sisserändajate keeli üle võtma. Teistpidi on tõsi see, et paljud immigrandid ei ole nõus enam sajaprotsendiliselt sulanduma ingliskeelsesse, anglo-saksi keskkonda, vaid soovivad õigust säilitada oma algset rahvuslikku identiteeti (koos keelega). Kindlasti on see USAd rikastanud, kuid see nõuab ka palju tööd koosmeele hoidmiseks--nagu Eestiski eestlaste ja venekeelse kogukonna vahel.
Eurooplased jagavad Kanti visiooni igavesest rahust, ameeriklased seevastu vaatavad maailma läbi Hobbesliku pilgu - mis Te arvate, kas antud fundamentaalne erinevus jääbki püsima?
Ma arvan, et USAs on ka omajagu kantilikku visiooni, nt. Clintoni ajal. Nii et fundamentaalset lahkheli ma siin ei näe.
Igal pool räägitakse pidevalt, mida president G.W.Bush halba on teinud. Kas te nimetaksite mõned olulised asjad, mida ta Ameerika heaks teinud on?
Katse reformida USA pensionisüsteemi. Teatud reform sisserändepoliitikas. Välispoliitikas ma arvan, et ta on ikkagi väga fundamentaalselt püstitanud küsimust, mis on demokraatia tähtsus maailma rahu ja koosmeele saavutamiseks.
Kuidas saavad tegelikkuses USA-s eksisteerida suhteliselt kõrvuti äärmuslikud liikumised ja organisatsioonid, mis EL-s oleksid karistatavad, nagu Ku Klux Klan, kommunistid, poliitilise korrektsuse eest võitlejad jne. Et juristidel tööd ja leiba oleks?
Kuniks need grupid ei välju demokraatia piiridest, siis on kõik normaalne.
Miks USA võitleb "inimõiguste ja demokraatia" eest Lähis-Idas, kuid ei tee seda Teteenias? Kas pole see näide lääneriikide topeltmoraalist?
Ma arvan, et kuskil ei ole lihtne võidelda inimõiguste ja demokraatia eest. Teteenia on selles mõttes komplitseeritum juhtum, et ta kuulub ametlikult Venemaa koosseisu.
Mis arvab USA "inimõiguste rikkumisest" Eestis ja vene vähemuse diskrimineerimisest?
USA (nagu ka teised lääne riigid) ei leia, et Eestis süsteemselt rikutakse kellegi inimõigusi ega diskrimineeritakse.
Kas poliitikateadusi oleks vaja rohkem populariseerida Eestis?
Kindlasti! See on oluline osa kodanikuks olemisest!
Tänud, et leidsite aega Postimees Online'i lugejate küsimustele vastamiseks!
Järgmise korrani!
|
kõik galeriid
