Mõned, kes ennast visionääriks peavad, arvavad optimistlikult, et nüüd on meedias saabumas tõeline rahva võim. Sest vanad lehe- ja telesaurused, kes uskusid teadvat, mida inimesed ootavad ja vajavad, on viimaks saamas oma kõrkuse eest vastu nina. Ja kellelt?

Loomulikult uue meedia kartmatuilt esindajailt, kes vabastavad inimmassid oma novaatorlike ideedega vanade tegijate orjusest. Nüüd muutuvad info passiivsed tarbijad info aktiivseiks tootjaiks. Igaühest saab sõnumiviija. Ja nüüd saab igaüks miljoni kanali hulgast valida teda tõeliselt huvitava ja paeluva, ilma et peaks raiskama aega ja raha sellele, mis ükskõikseks jätab.

Kui see tõesti nii läheb, nagu uued visionäärid loodavad, oleks mustemat stsenaariumi ja kurvemat õnnetust raske ette kujutada.

Juhul kui infoäris haaravad jämeda otsa veebipõhised nišiüllitised, tähistab see suurt sammu enesekeskse maailma suunas. Nii jõuame otsaga justkui 1970. aastate Ameerikasse, mille kirjanik Tom Wolfe ristis äärmusliku egoismi tõttu mina-ajastuks, The Me Decade'iks. Midagi head tollal valitsenud sotsiaalse ignorantsuse mentaliteedist tal kirjeldada polnud.

Olukorra muudab eriti dramaatiliseks asjaolu, et säärane ühiskonda hävitav mina-kesksus on pärikarva just noortele, pealekasvavale netipõlvkonnale.

Kui nad harjuvad saama vaid seda, mida nad tahavad, ja saama siis, millal nad tahavad, jääb nende sotsialiseerumine igavesti titekingadesse.

Üksiktarbijate maitse ja huvide järgi kujundatud üllitised hakkavad ühiskonda getostama. Tarbides vaid seda teavet, mis isiklikult erutab, muutuvad inimesed kitsarinnalisteks asjatundjateks. Või peaks ütlema: poolpimedaiks uruelanikeks. Nad lävivad peamiselt omasugustega, kes jagavad nende hinnanguid ja seisukohti. Pole debatti, ideede võitlust. Valitseb surnud seis.

See üüratu trump, mida uus meedia kõigi oma blogide ja muude vahenditega vanadelt lehe- ja telesaurustelt eales üle ei suuda lüüa, peitub ingliskeelses terminoloogias raskesti tõlgitava sõna serendipity alla.

Maakeeli tähendab see õnnelikku juhust avastada midagi ootamatut. Ehk siis lapates traditsioonilist ajalehte ning otsides sealt koomikseid või plaadiarvustusi, satub lappaja paratamatult ka sellise materjali otsa, mida ta ei osanud loota. Või mis teda iseenesest poleks huvitanudki. Aga nüüd, lehte sirvides, kargab too materjal silma: vaata, loe, mõtle!

Sedasi aitavadki vanad meediasaurused varustada suuri inimhulki mitmekülgse teabega, mis hoiab ühiskonda koos, võimaldab noorsool küpseda ega lase igaühel pageda oma kitsasse mikromaailma. Ja seepärast on moodsate visionääride optimism hukatuslik.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3