Näiteks deklareerib ELi asutamislepe põllumajanduspoliitika esmase eesmärgina efektiivsust, samas kui tegelikult on eelistatud siseturu kaitset ja põllumajanduslobby’ga seotud ringkondade külluslikku äraelamist.

Karjuvaks pretsedendiks on meid kõiki riivanud suhkruregulatsioon ebatõhusate suhkrutootjate soosimiseks majanduse arengu, maksumaksjate ja tarbijate arvel.

Üheks ELi tänuväärseks sihiks on ausat konkurentsi tagava süsteemi loomine siseturul. Konkurentsireeglistik ei ole aga eesmärk omaette, vaid see peab tagama majandusliku efektiivsuse ja tarbijate huvide kaitse.

EL on konkurentsiküsimustes andnud Euroopa Komisjonile suure võimu. Täitevvõimule laialdaste volituste andmine on alati ohtlik, eriti aga üsna subjektiivses konkurentsiõiguses. Õnneks stabiliseerib komisjoni Euroopa Kohus, mille viimased lahendid on korduvalt kahtluse alla seadnud senise praktika.

Sellega on tuvastatud, et konkurentsireeglite sõnasõnalisest rakendamisest on olulisem analüüsida nähtuse mõju majandusele ja tarbijatele huvidele. Miks peakski pelgalt formaalne vastuolu mitmetitõlgendatava normistikuga väärima karistust, kui selle tulemuseks on üldise heaolu tõus?

Näiteks on Euroopa Komisjon kohustanud Microsofti avaldama konkurentidele tarkvara valmistamiseks äriandmeid ja pakkuma tarbijatele Windowsi ilma Media Playeri tarkvarata. Äriteabe avaldamata jätmist käsitles komisjon seisundi kuritarvitamisena ning määras Microsoftile kohustuse täitmatajätmise eest 497 miljonit eurot trahvi.

Selline lähenemine meenutab väga Eesti suhkrutrahvi saagat. Isegi lapsemeelsele on selge, et suhkruregulatsiooni eesmärgiks on protektsionism, mitte võrdsed võimalused.

Ka komisjoni konkurentsiõigust puudutav mõttekäik ei ole ajendatud huvist stimuleerida Euroopa tarkvaratootjaid olema innovatiivsed. Selle eesmärk on siseturu kaitse ja omaniku kohustamine üle anda suurte ponnistuste tulemusel saadud intellektuaalne omand vähemvõimekatele tootjatele.

Isegi kui jätta kõrvale majandusteooria alustala eelisvõrdluse põhimõte, riivatakse omandiõigust ja ettevõtlusvabadust garanteerivaid rahvusvahelisi norme riive, sest mõeldamatu on suurte investeeringutega loodud intellektuaalse omandi ja ärisaladuste äravõtmine omaniku tahte vastu adekvaatsete garantiideta.

Kõik see meenutab pahemsotsialistlikku mõttemalli, mis peab paslikuks andeka viiuldaja arendamiseks mõeldud raha äravõtmist vähemandeka kasuks ainult selleks, et viimast andeka tasemele järele aidata.

Microsofti juhtum kaevati Euroopa Kohtusse. Jääme lahendit huviga ootama, kuna kohus peab võtma seisukoha meid kõiki puudutavates omandi ja ärisaladuse kaitse küsimustes.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.6