Postimees (28.11) kirjutas loo pealkirjaga «Õppekavad ärgitasid pedagoogid sõnasõtta». Lugu käsitles möödunud laupäeval Õpetajate Liidu korraldatud ümarlauda, mille teemaks oli uus riiklik õppekava.

Ma ei saa kuidagi leppida sellega, et õppekavaarendusest selles artikli nii vildakas mulje jäi. Ümarlaual kõneldi õige pikalt nii õppekavatöö protseduurilistest küsimustest kui sisulistest asjadest.

Laupäeval sai hajutatud müüt, nagu poleks inimesi Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse (REKK) juures toimuvasse õppekavatöösse kaasatud. Räägiti ju, et Tartu Ülikooli juures oli hõivatud üle paarisaja inimese, kuid sealne töö kestis viis aastat. REKKi juurde on nelja kuu jooksul kaasatud juba üle 80 inimese.

Probleemi pole

Minu meelest pole siin küll erilisest probleemist mõtet rääkida. Liiatigi tutvustas kohalolnud õpilaskonna esindaja noorte varasemat kaasatust: see oli Tartu Ülikooli õppekava arenduskeskuse septembris avalikustatud õppekava üldosa lugemine ja kommenteerimine. Aga peatselt saab seesama REKKi õppekava puhulgi võimalikuks.

Ka lahenes kaasatuse probleem siis, kui selgus, et mitmed, kellele REKK koostööd pakkus, olid ise sellest kõrvale jäänud.

Paljud asutused ja organisatsioonid on õppekavaarenduse vastu tundnud konstruktiivset huvi. REKK omalt poolt on nende esindajatega ka kohtunud, et leida võimalusi uues õppekava versioonis erinevate huvide ja vajadustega arvestamisega.

Õpetajate Liidult seni konstruktiivseid ideid küll laekunud veel polnud, kuid võtkem laupäeval toimunud kohtumist samalaadse üritusena nagu arupidamised Eesti sportlaskonnaga, Euroopa Liidu komisjoni esindusega või majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi spetsialistidega.

Loodame väga, et kui õppekava projekt tuleb avalikule arutele, tuleb konstruktiivseid ettepanekuid ja asjade arengule kaasa aitavat kriitikat ka mujalt, eelkõige koolidest.

Ent enne seda peab olema olemas midagi, mille kohta arvamust avaldada.

Kahetsusväärsel kombel riputas Tartu Ülikooli õppekava arenduskeskus ilma REKKilt luba küsimata ning meid sellest isegi teavitamata meie õppekava üldosa tööversiooni internetti üles.

See versioon osutus nüüd pärmiks, mis kergitab kuulujutte. Minu üllatuseks leidis üks ümarlaual osalenud õpetaja, et selline luba küsimata tehtud tegu oli aga väga vajalik ja õige, sest muidu ei olekski teada, mis toimub.

Mina leian aga, et selline käitumine on vargus. Ja ometi räägiti ümarlaual alguses ju eetikast. Olgu pealegi, eetika eetikaks, kuid dokumendi tööversiooni järgi ei teata niikuinii, mis toimub. Seetõttu jäid mitmed kritiseerijad rumalasse olukorda ja väitsid asju, mis tõele ei vasta.

Palju segadust

Nii arvasid ühed õpetajad, et gümnaasiumi lõpueksamite osas ei tohiks muudatusi teha. Teised ütlesid aga, et eksameid ei tohiks üldse olla. Probleemiks oli, et mõnede õppeainete tunde kavatsetavat vähendada, teisalt jälle väideti, et vaimse ja füüsilise koormuse maht pole koolides õiges proportsioonis. See aga eeldabki vaimset koormust pakkuvate tundide hulga vähendamist. Samalaadseid näiteid oli teisigi.

Sellise, igast ilmakaarest tuleva kriitika näitel oleks olnud õigem ikkagi oodata õppekava projekti valmimist ja selle üldisele arutelule panemist.

Sisuliselt räägiti õpetajate ümarlaual väga paljudest asjadest. Räägitu valgustamine võinukski olla Postimehe artikli eesmärk, ent kahjuks see nii ei olnud. Ajakirjandus on ju teatavasti neljas võim ühiskonnas. Kahju, et seda nüüd kõige paremal viisil ära kasutada ei suudeta.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5