| Mõte tuua lavale lugu meie ajaloost, mis annaks ühtlasi võimaluse sügisest Endlaga liitunud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja eriala lõpetanud näitlejatel in corpore lavale astuda ja mille lavastajaks nende oma juhendaja Kalju Komissarov, tekkis Endla peanäitejuhil Tiit Palul mõned aastad tagasi. Eesti ajalugu on teema, mille igale kajastamisele-käsitlemisele saab osaks tänulik vastuvõtt. Eks see ole alati nii olnud, aga praegu on teema eriti kuum. On üsna kõnekas kokkusattumus, et ühel ja samal päeval tõid II maailmasõja teemadel loo lavale kaks Eesti teatrit, kel trupis tugev noorte meeste vägi. Nimelt esietendus «Kangelasega» samal päeval ka «Kommunisti surm» NO-teatris. Poisist kangelaseksNagu «Kangelase» autor Mart Kivastik intervjuus Postimehele eelmisel nädalal märkis, ei ole soomepoiste retk kindlasti teema, millest ta ise oleks hakanud kirjutama, sest õigupoolest kardab ta juba ette kõiki patriootilisi teemasid. See Kivastiku pelgus on pitser, mis suunab tervet «Kangelase» lavastust. See annab lavastusele näo ja tugevuse ning ühtlasi peitub siin seletus mõnele tüki nõrkusele. Selge on see, et tugev lavastus sünnib eelkõige tugeva teksti pinnal. Kivastiku näidend on suur õnnestumine. Tempokas ja põnev, tehniliselt oskuslik, keeleliselt vaimukas ja ehe. «Kangelane» on lugu ühe poisi kangelaseks saamisest. Kuidas poisist, kelle üks vend Saksa väkke astub ja teine Vene väkke mobiliseeritakse, oma ema südamerahuks Soome sõidab, ent vooluga kaasa minnes lõpuks ikkagi rindele satub ja lõpetab kangelasena. Kangelasena nii selle ajaloo seisukohalt, millest saalisviibijad lähtuvad, kui selle ajalootõlgenduse järgi, mille järgimine aastal 1944, kui peategelane Tõnu koju saabub, värske Nõukogude re˛iimi tingimustes ellu aitab jääda. Glamuursed kommionud Mitte südikus ja suured ideaalid, vaid õnn on see, mis teeb Tõnust siin kangelase. Sest õnn aitab ellu jääda ja ellu jäämine on ühtlasi garantii kangelase staatuse pälvimiseks. Tempokas ja haaravalt hargnev esimene vaatus annab kiire ülevaate sõja esimestest aastatest. Teine osa on puhtalt soomepoiste lugu, kus poiste lõbusad seiklused saavad lahinguväljale jõudes oma loogilise dramaatilise arengu. Suuri aateid, sügavat patriotismi või kontideni pugevat traagikat siit väga palju ei leia. Ehkki need on justkui teemad, mis vägisi selle loo juurde kuuluvad. Nii ongi «Kangelane» eelkõige lugu poistest, kes võtavad elult seda, mis elul on neile pakkuda. Ühelt poolt annab dramaatiliste toonide pelgus tükile vaimukust ja elutervet hoiakut, teiselt poolt tõmbab alla seda emotsionaalset elamust, mis võiks siit tulla. Näiteks on iseloomulik see, et peategelane Tõnu, keda väga sümpaatselt kehastab Priit Loog, on kuidagi väga üheselt mõistetavalt ja sugugi mitte alati õigustatult eluvõõras poisike. See on vaid üks tõik, mis iseloomustab tegelaste teisigi sarnaseid valikuid. Teadlikult kerglane hoiak kõlab kokku efektsete kabareelike lahendustega. Sellisel moel esitatakse lavastuses totalitaarseid re˛iime. Nagu kaks säravat peigmeest, õigemini kaks glamuurset kommionu, kes püüavad oma võludega meelitada lapsekest enda poole, üks ketside ja teine särava mundriga. Hea maitsega Õigupoolest on sellised valikud vägagi mõistetavad. Eestlaste loomupärane pateetika-kartus, veelgi enam aga valitud ainese isiklik lähedus ei lubaks siinmail luua selles registris lavastust meie ajaloost, mida näeb Soome rahvusteatri «Puhastuses», kus samuti vaadeldakse Eesti II maailmasõja sündmusi. Emotsionaalselt küll kriipiv, aga oma teatraalsuses ja naivismis kuidagi ka piinlik ja ebamugav. Kivastiku poisikeselikkus on leidnud äratundmist lavastaja Komissarovis ja tüki kunstnikus Silver Vahtres. Vähemalt jätab sellise mulje väga hea maitsega teostatud ning tehniliselt keerukas lõpptulemus. Vahtre minimalistlik joon mõjub oma vaoshoituses ja elegantsuses aristokraatlikult. See on kujundus, mis jätab ruumi ja õhku valguse ja projitseeritavate kujunditega loodavatele visuaalsetele meeleoludele. Just lavakujunduse, aga ka muusikalise kujunduse kaudu saavad väljendatud need ülevad rahvuslikud meeleolud, mida tekstis on osavalt välditud, kuid mida vaatajad siit siiski leida igatsevad. Ent seda kõike tehakse vaoshoitult ja kaunilt. Vaid vaevu võib aimata uduses taevas sinimustvalgeid värvilaike. Ja see on väga ilus. Esietendus Mart Kivastiku «Kangelane» Lavastaja Kalju Komissarov, lavastaja assistent Helen Rekkor Kunstnik Silver Vahtre Muusikaline kujundus Toomas Lunge Osades Priit Loog, Veljo Reinik, Jaanus Mehikas, Sten Karpov, Märt Avandi jt Esietendus 27. oktoobril Pärnu Endla teatris |
