Majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaare toetus ideele korraldada Eestis rahvahääletus otsustamaks, kas peaksime osalema Ignalina uue tuumareaktori ehitamises või ei, pole üllatus. Savisaare referendumilembus on teada juba tema Tallinna meeriks olemise aegadest. Kuid riigivalitsemises on see vist küll esmakordne, kui üks minister tahab oma haldusalas otsustamiseks referendumit läbi viia.
Eesti osalemine Ignalina tuumareaktori ehitusel pole midagi muud kui Eesti Energia suurinvesteeringuid. Kas keegi tõi esile vajaduse korraldada referendum siis, kui Eesti Post Kasahstani läks? See on ju ka riigiettevõtte investeering. Tuumareaktor pole muidugi postiteenus, referendumit saab õigustada «pikaajaliste mõjudega». Ilmselt siia ongi koer maetud. Valimised on tulekul, kuid keskkonnaküsimused pole üldvalimistel kuigi oluline teema olnud – kui keskkonnaküsimusi puudutatakse, siis ainult moepärast. Ükski suur erakond midagi toekat sel teemal välja pakkunud ei ole. Välja arvatud muidugi Rahvaliit, kuid viimaste sündmuste valguses ei saa nad keskkonnast enam kuigi usaldustäratavalt rääkida.
Rahvaliidust jäänud nišši tõttavadki täitma teised. Tuumaenergia poolt või vastu olemist on oluliselt kergem põhjendada kui näiteks looduskaitsealade loomist või kaotamist. Ja vastu olla on isegi lihtsam. Sest mis seostub tuumajaamaga? Mitme peaga kalad, hammaste ja juuste väljalangemine, laste väärarengud ja muidugi Tšernobõli katastroof. Aga Ignalina on oluliselt lähemal kui Tšernobõl. See, et Ignalina tuumajaam on tegelikult juba olemas ning et 20 aastaga on ka tehnoloogia tunduvalt edasi arenenud, ei veenaks.
Poolt olemisel on muidugi oma argumendid – alati töötav russofoobia koos julgeolekuga. Unustada ei maksa ka, et tegemist on investeeringuga, millele Eesti Energia kahtlemata kasulootusi paneb. Nii et iga majandusminister on selles mõttes justkui pantvang ja tumeroheline rinnale tagumine võib märtsis tollele toolile istunud poliitiku sundida oma sõnu sööma.
Kui poleemika Ignalina tuumajaama ümber toob valimiste eel avalikule arutelule energeetika- ja keskkonnaküsimused, siis on see kiiduväärt. Eesti on juba piisavalt rikas, et hoida ka keskkonda. Ent vaevalt referendumi korraldamine saab tõsine mõte olla. Sest selle üle otsustamine nõuab igalt hääletajalt palju rohkem energeetikateadmisi, kui neid avalikus arutelus tekkida saab. Referendumi tulemus näitaks vaid seda, kumma kampaania meistrid osavamad on.
|
kõik galeriid
