Lavastaja Taago Tubinal on olnud tihe sügis. Nüüd on «Ennola» kuulajate ette toomiseks valmis.

Võru Teatriateljee on viimaste hooaegadega tõusnud Eesti harrastusteatrite lipulaevaks. Millised võiks olla selle peamised põhjused?

Otsinguline ja programmiline lähenemine, kus üha olulisema rolli on omandanud prooviprotsess ja stuudiotöö.

Samal teemal: Teatrielu haruldane võimalus

Kuidas võiks siin sõna «programmiline» lahti mõtestada? Milline on programm?

Keskendumine väärtkirjandusele ja -dramaturgiale (eeskätt omamaised lood). Pidev seoste otsimine keskkonna ja keelega ning puudutavate teemadega.

Jõudsime keele juurde. Võru on urbaniseerunud koht, vähemasti mingil määral, ja Teatriateljee näitlejad, ma eeldan, eelkõige linnainimesed. Milline eluline suhe on teil võru keele ja omakultuuriga praeguses ajas?

No Võrus kõnelevad inimesed ikka üsna laialt veel kohalikku keelt. Keskealised ja vanemad inimesed muidugi valdavalt.

Et trupi vanuseline skaala on üsna avar, siis on võimalik vanemate näitlejate keeletunnetust vähemalt ateljeesiseselt ka noorematele edasi anda ja neis arendada. Loodetavasti sedapidi ka potentsiaalses publikus. Ja edasi vormib keel juba meelt ja elutunnetust.

Kellena trupi liikmed oma igapäevast leiba teenivad?

On mõned õpetajad, õpilased, talunik, koduperenaine, raamatupidaja.

Aga ka vabakutseline professionaalne näitleja (Tarmo Tagamets). Nemad moodustavad n-ö trupi tuumiku. Sõltuvalt projektist on aga võimalik ka inimesi juurde võtta. Teatriateljee nimi ei tähista enam tingimata harrastusnäitlejatega tehtud teatrit.

Milline on teie enda teatriharidus?

Viljandi Kultuurikolledži/akadeemia teatrikateeder ja paariaastane stažeerimine EHI teatriõppetooli juures.

Seega professionaalne haridus. Lisaks lavastate ka riigiteatris. Öelge, mis valu ajab ääremaile harrastajatega teatrit tegema?

Seesama valu, mille pärast üldse teatrit tehakse. Vabadus valida. Tekstimaterjali, inimesi. Riskivabadus, võimalus, et asi «ei tule välja» või «ei müü». Riigiteatrisüsteem on selles mõttes täiesti kafkalik.

Head teatrit on võimalik teha kas väga heade näitlejatega või lavaliste eeldustega inimestega, kes sind jäägitult usaldavad. Need kaks võimalust võivad muidugi ka kattuda.

«Ennola» on erandlik võimalus eesti teatris – sama tükk, lavastaja ja trupp kahes meediumis. Kuidas kommenteerite?

Seestpoolt vaadates saan seda kommenteerida vaid nii, et need meediumid on üsna erinevad.

Et oleme püüdnud selle trupiga liikuda hästi ausa lavamängu suunas, siis nüüd kuuldemängu tehes oli see suund osalevaile näitlejaile tagasisidena selgemalt tajutavam.

Enamasti amatöörnäitlejal seda võimalust ju ei teki. Väga väärtuslik kogemus niisiis.

Ja tundub, et eelnenud lavastus oli abiks kuuldemängu tegemisel (kuigi need on kaks üpris erinevat asja) ja kuuldemängukogemus täiendas nüüd taastatud lavastust uute nüanssidega, millele seni tähelepanu pöörata ei osanud.

Kas oskate nõu anda – lavastajana –, kui teatrihuviline võtab paari paketina, kuulab raadiost ja vaatab kohapeal, siis millele ta võiks enim tähelepanu pöörata? Ning kas on võimalik määrata erinevate lavastuste rõhuasetuste erisust?

Ühtpidi on kuuldemäng (nagu ka näidenditekst) ju kindlasti võimsam meedium kui etendus, sest jätab kujutlusvõimele rohkem ruumi.

Nii et selle põhjal saaks kuulaja konstrueerida oma peas justkui oma loo oma tegelastega.

Aga samas, inimlikust uudishimust oleks ju vast päris põnev näha, kuidas see ühe variandina ka visuaalses plaanis on realiseeritud.

Ja muidugi, aktsendid on erinevad küll ja selles mõttes saab võrrelda ka.

Kuuldemäng

«Ennola»

Madis Kõivu näidendi «Las olla pääle» ainetel

Stsenarist ja lavastaja Taago Tubin, helirežissöör Külli Tüli

Osades Võru Teatriateljee näitlejad Tarmo Tagamets, Ülle Lepp, Meinhard Uiga, Glen Kelp, Agu Trolla, Mart Usin, Heli Teidla, Liis Otsatalu

Esietendus täna kell 19.05

Vikerraadios Raadioteatris

Teatriversiooni viimase etenduse annab Võru Teatriateljee Tallinnas Kanuti Gildi saalis hingedepäeval, 2. novembril kell 19.30

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5