Quo vadis Eesti looduskaitsehaldus? Eesti esimene looduskaitseala asutati 93 aastat tagasi, hetkel kehtiva looduskaitse haldussüsteemi vundament on laotud 46 aasta vanustest kividest. Pika ajaloo vältel on looduskaitsehaldus kujunenud aga nõnda ebaühtlaseks, et süsteemist rääkimine on kohatu.

Vastavalt kaitstavate loodusobjektide seadusele on igale kaitsealale määratud valitseja. 14 juhul täidab valitseja ülesandeid suhteliselt iseseisev kaitseala administratsioon otsealluvusega keskkonnaministrile. Ühel juhul on valitsejaks lepingulistel alustel mittetulundusühing ja ülejäänud kaitsealade puhul 15 maakonna keskkonnateenistused, mis alluvad keskkonnaministeeriumi kantslerile. Kolme administratsiooni (Hiiumaa, Lahemaa ja Matsalu) halduses on rohkem kui üks kaitseala.

Ühtekokku haldavad administratsioonid kokku umbes 300 000 hektarit kaitsealasid ning maakondlikud keskkonnateenistused umbes 250 000 hektarit kaitsealasid. Miks ühel kaitsealal on administratsioon või teisel mitte, ei tea keegi.

Killustunud ja ebajärjekindel juhtimis-skeem pärsib tõsiselt riigi looduskaitse arengut. Probleemid süvenevad veelgi, kui kaitsealade hulk lähiajal suureneb ning meil tuleb hakata tegelema Euroopa Liidu loodusdirektiivi ja linnudirektiivi täitmisega.

Halduse võimalike uuendussuundade väljatöötamiseks jõudis kaitsealade ümarlaud tõsise töö tulemusena kolme arengumudelini, mis esitati tänavu septembris keskkonnaministrile.

Esimene arengumudel eeldab praeguse, asutuste vahel jaguneva haldusmudeli jätkumist, püüdes parandada juhtimis- ja rahastamisskeeme, täpsustades tööülesandeid ning arendades horisontaalsuhteid erinevate asutuste vahel.

Teine arengumudel eeldab uue, keskkonnaministeeriumi hallatava asutuse staatuses looduskaitse keskasutuse loomist. Selle viis kuni üheksa piirkondlikku keskust kataks kogu riigi. Uus asutus koondaks enda alla kõikide kaitsealade haldamise ning korraldaks kõiki kaitsealasid puudutavaid toiminguid.

Kolmas arengumudel eeldab looduskaitsestruktuuri loomist Riigimetsa Majandamise Keskuse juurde. Ka see mudel toimiks keskstruktuurina ja piirkondlike keskustena ning kõik kaitsealasid puudutavad küsimused lahendataks ühe organisatsiooni sees. Sarnane mudel on kasutusel ka Soomes.

Igal mudelil on oma head ja vead. Samas võimaldavad kõik algatada looduskaitse halduskorralduse uuendamisprotsessi. Kaasaegses Põhja-Euroopa riigis nagu Eesti peab ka looduskaitseline haldussuutlikkus olema naabritega võrdväärsel tasemel - Eesti looduse hüvanguks ja eesti rahva uhkuseks.

Teet Koitjärv, kaitsealade ümarlaua koordinaator

Kodutud kassid

Peatselt saabuv talv on meile kõigile nii rõõmuks kui nuhtluseks. Esimene lumi võib tekitada meie põues rõõmu ja lusti, kuid loomade jaoks on see ränk ja raske aeg.

Ühel sügiselisel hommikul köögi akent avades kogunes minu akna alla hulk kasse. Kõik vaatasid minu poole kui abipalvet vajavad kodutud. Neid vaadates purunes mu süda. Andsin neile mitu lihakääru ja senimaani käivad nad minu akna all, kuna siia tulles ootab neid söök. Kuid lõpmatuseni neid kõiki ära toita on väga raske.

Vaesed kiisud elavad suurte majade keldrites, juhul kui neile avaneb sinna sissepääsu võimalus. Mõnel ei ole seda lootustki. Neid kasse on hale vaadata. Inimesed on nad hüljanud ja kodudest välja visanud. Inimestel, kellel vähegi võimalik oleks kodutuid kasse abistada, võiksid nad enda juurde kodudesse võtta.

Et mitte karta marutaudi, siis käia enne loomaarsti juures kontrollis. Abi piisaks sellestki, kui anda toidu ülejääke neile, mitte seda lihtsalt prügikasti visata. Mõne inimese arust on kodutud kassid nuhtluseks, kuid neil on siiski hing sees, nagu meil kõigil. Kõik me kardame külma ja nälga, nii ka need armsad kassikesed.

Rethy Sõna

Toetagem maadlussporti!

Eestlased teavad, et üle sajandi on meile enim kuulsust toonud spordialaks olnud raskejõustik - eriti maadlus. Igasuguste tiitlitega meeste nimekiri on aukartust äratav. Kuulsaimad on Georg Lurich, Aleksander Aberg (maailmameist-rid), Kristjan Palusalu (kahe-kordne olümpiavõitja), Johannes Kotkas (olümpiavõitja), August Englas (kahekordne maailmameister) jne.

Tugeva maadlusmaa Nõukogude Liidu koondises olid kord kümnest mehest seitse eestlased. Nüüd pühitakse meie meestega maailmaareenil maadlusmatte. Milles on viga?

Traditsioonide unustamine, ala vähene propageerimine, treeningmeetodite mahajäämus, vähene rahastamine?

On viimane aeg, ja seda väga kõrgel tasemel, arutada maadluse olukorda riigis. Ilmselt on vaja kutsuda ka välistreenerid - Rootsist, Venemaalt jm.

Jalgpall nii ju hakkas arenema. Üleskutse ka nn uusrikastele - toetagem Eesti kuulsusrikkaima spordiala taassündi!

Kalev Saar

Toompea «konnasilm»

See, et Riigikogu liikmed nii valuliselt reageerivad ajakirjanduses avalikustatud probleemidele, näitab, et on astutud «konnasilmale».

Aga mida siis loodeti? Et nad saavad 26 000 krooni ja siis veel 7000 krooni lisaks, naudivad hüvesid maksumaksja kulul, kes saab vaevalt veidi üle miinimumi, ja kõik mõistavad neid. Loomulikult on asi ebaõiglane ja korda tuleb muuta. Samuti on neli keskmist palka liiga palju. Pool sellest ja vaatame siis, palju neid Toompeale trügijaid on.

Arvan, et paljudel saadikutel on palk enne Toompeale minekut keskmise lähedal ja suur raha panebki pea tööle, kuidas ennast majanduslikult kindlustada, sest vaevalt teist korda enam «meepoti» juurde pääseb.

H. Saluvee, Tartu

Üleskutse ajakirjanikele

Lugesin Postimehes (28.10) Vappu Thurlow’ arvustust Tallinna kammerorkestri kontserdist, kus oma kunstiannet demonstreeris Tõnu Talve. On mainitud, et üritus toimus ka muusikakeskkoolis, aga olles ise (arvatavasti) just selle kooli õpilane, tunnen end otseselt puudutatuna, sest kooli ametlik nimi on Tallinna Muusikakeskkool.

Peaks ju olema elementaarne kirjutada isikute nimed suurte tähtedega, miks siis on kool, millel nimi olemas, selle poolest vääritum? Kutsun kõiki kriitikuid ja üleüldse ajakirjanikke üles tutvuma asutuste nimede õigekirjaga, et hoiduda edaspidi sellistest viperustest.

Mari Targo

Mälestuskivid metsavendadele

Sihtasutuse Mälestusfond Ristideta Hauad eestvõttel ja toetusel pandi 25. oktoobril Põlvamaal Kõlleste vallas mälestuskivid Intsupalu lahingus 1. oktoobril 1949. aastal langenud seitsmele metsavennale.

Metsavendade matmiskohad on senini teadmata, sest Vene julgeolek viis laibad minema. Mälestuskivi pandi vana Tartu-Võru maantee äärde, Tartust 27 kilomeetrit.

Teine mälestuskivi pandi Tõdu külas Kõju talus 18. aprillil 1945 mõrvatud metsavennale Karl Timmuskile, täpsemalt tema matmiskohta metsas.

Siiani oli hauda korrastanud ja hauale salaja puuristi pannud kohalik mees August Laanesaar.

Mälestusaktusel viibis lisaks sugulastele palju endisi poliitvange ja vabadusvõitlejaid Tartust, Võrust, Põlvast.

Kaugeim osavõtja oli Kanadast kohale sõitnud endine ohvitser Voldemar Madisso. Ühe mõjukama sõnavõtuga esines Võru sõjameeste ühingu liige, tuntud vabadusvõitleja Valdur Raudvassar.

Auvalves seisid Kaitseliidu Põlva maleva liikmed, noorkotkad ja kodutütred. Pandi pärgi ja peeti kõnesid.

Leonhard Pumper, Tartu

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0