Otto Tief oli kolmele õele vanaisaks: taga vasakult Anne Kraav, Mare Tief, Tiiu Rivis, esiplaanil Liidia Tief ja Anne Kraavi tütretütar Sarah Adamson.

Liidia Tief, kelle poole mees õuel pöördus, nägi küsijat esimest korda. Ta oli kuulnud, et Siberis on keegi onu Otto. Nüüd seisis seesama onu keset õue.

1944. aasta vahevalitsuse peaminister Otto Tief oli riigireetmise eest nüüd Siberist vabaks lastud.

Järgnes aeg, mil onu Otto sessamas Mähe majas aeg-ajalt elas. Tal oli seal oma magamistuba ja verandal isiklik kabinet. Onu Otto kirjutuslaud – paljude sahtlitega sekretärkapp, sisaldas endas eestiaegset salapära. Seda süvendas asjaolu, et onu pani õue jalutama minnes alati kapi kindlalt lukku. Hommikul ärkas onu alati kella järgi ja asus masinal trükkima.

1956. aastal Siberist saabudes ei saanud Tief sissekirjutust ei Tallinnas ega ka mujal Eestis. Ta oli riigireetur.

Mähel elas Richard Tiefi, Otto vennapoja pere. Liidia oli tema abikaasa. Nende kolm tütart – Mare, Anne ja Tiiu – mäletavad, et uus elanik sai neile üsna ruttu omaks. Vanaisa neil ei olnud, vanaonu Otto võttis selle koha endale.

Tüdrukud teadsid, et onu oli olnud riigimees ja peaminister. Sellest, et tema valitsuse roll Eesti riigi järjepidevuse säilitamises nii suur oli, on nad aru saanud alles viimastel aastatel. Onu Otto ei rääkinud oma valitsusest nendega sõnagi.

1958. aastal pidi Tief kolima Ukrainasse, põhjuseks asjaolu, et talle kui riigireeturile ei makstud Eestis pensioni, Ukrainas maksti. Ukrainas elades veetis ta Eestis mõned kuud aastast. Iga kord pidi ta Eestis miilitsas registreeruma.

1965. aastal kolis Tief nii lähedale Eestile kui võimalik, tema elukohaks sai Lätis Ainaži, piiriäärne koht, kus tuttavad talle peavarju üürisid. Ka siis poleks ta riigireeturina Eestis pensioni saanud, Lätis aga sai.

Pikka kasvu Anne, nüüdse perekonnanimega Kraav, mäletab, kuidas onu Otto käskis tal raamatud pea peal kõndida. Et rüht sirge oleks. Mere ääres asendas raamatuid adru – kui kõndida nii, et vesi adrust nina peale ei tilkunud, oli rüht hea.

«Ta teadis, kuidas üks noor neiu peab kõndima või välja nägema,» meenutab Anne.

Tüdrukute isa, Richard Tief oli üks neist, kes punaarmee Eesti laskurkorpuse ridades Tallinna sisse marssis. Mõni tund varem oli sealt lahkunud Eesti Vabariigi peaminister Otto Tief, eesmärgiga põgeneda koos valitsusega välismaale.

Richard Tief kaotas vahetult enne Tehumardi lahingut käe. Otto Tief kaotas Harjumaal oma Jaanika talus vabaduse. Mõlemal puhul näitas kalender 10. oktoobrit 1944.

Sama aasta septembris oli tulevane Liidia Tief näinud, kuidas inimesed Rahumäe jaamas nutsid, kui nägid Pika Hermanni tornis sinimustvalget lippu. Mõni laskus põlvili. Usuti, et nüüd on Eesti Vabariik ja sõda on läbi. 1946. aastal astus naine Richard Tiefiga abiellu.

Eesti aja lõpus oli Tallinna vandeadvokaat Otto Tief võtnud kaks vennapoega, nende hulgas Richardi enda juurde elama. Poisid õppisid autokoolis ja tegid Tiefi autoga õppesõitu.

1944. aasta juulis oli Otto Tiefi naine Emilie nelja lapsega Rootsi põgenenud. Mehe otsus peaministri amet vastu võtta lahutas ta oma perest igaveseks.

Kuigi elukäik oleks andnud küllaldaselt põhjust kurtmiseks, ei mäleta teda ümbritsenud ühtki nurinat. «Ta võttis neid asju väga rahulikult ja tema tähelepanekud olid humoorikad,» ütleb üks õdedest, Tiiu Rivis.

Onu Otto pidas iga tähtpäeva meeles. Kui teine õde, Mare Tief merekooli läks, saatis onu talle kaardi: «Ma töötasin ka Sinu alal – soolasin pooleliitrise purgi kilu täis, mille Ruudi pere [Ruudi üüris Tiefile Ainažis korterit] Saaremaalt tõi. Kuid see töö oli vaevaline, nõuab peenemaid ja pikemaid näppe, rääkimata kõiksugu nõiarohtudest, mida mul polnud peale pipra ja loorberilehe. Niisiis – parimaid pühi, pea ka onu Otti meeles.»

Mähe majas elas Tief üle insuldi. Mees, kes ei suutnud liigutada kätt ega jalga, paranes kaheksa kuuga täielikult. Paari sammu kaupa harjutades läksid jalutuskäigud aina pikemaks.

1968. aasta jõulude eel kirjutas Tief testamendi, kus soovis saada maetud Metsakalmistule oma valitsuse haridusministri ja hilisema laagrikaaslase Arnold Susi lähedusse. Kui seda ei saa, siis Richard Tiefi perekonnaplatsile samal kalmistul.

Kui Tief 1976. aasta 5. märtsil suri, said matused ajast hoolimata peaministri väärilised.

Julgeolek ei lubanud aga matmist Arnold Susi platsi kõrvale Metsakalmistul. Samal kalmistul asunud perekonnarahula oli samuti keelatud. Kaks külmunud maapinda kaevatud hauda tuli tühjalt kinni ajada. Lõpuks nõustus julgeolek Tiefi matmisega Pärnamäe kalmistule, kus ümberringi olid Tallinna venekeelsete elanike hauad.

Matusepäeval sõitsid KGB-autod matuserongi ees ja taga. Kuid haua ääres peetud kõned olid selle aja kontekstis äärmiselt julged. «Tema kohta öeldi, et talle pandi okaskroon pähe,» räägib Anne Kraav. Matuseliste ümber olid ringis julgeolekumehed ja mõni järelhüüdja kisuti väevõimuga haua juurest ära.

Järgmisel päeval tekkis Anne Kraavil probleem – julgeolek keeldus lubamast tema edasist töötamist õpetajana. Direktor vabandas juhtunu välja pedagoogi noorusega, töö jäi alles.

Alles 1993. aastal sai Otto Tiefi soov täidetud. Ta maeti ümber Metsakalmistule Arnold Susi hauaplatsi lähedusse.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.57