Eesti majanduskasv on tasapisi hakanud ilmutama mõistlikke märke ning ülikiire spurt on asendunud mõõdukama tempoga.
Täna avaldatud teise kvartali keskmine palganumber kihutab aga ikka sellise hooga, nagu üritaks ta 1500 meetri jooksu läbida saja meetri tempoga.
21,2 protsendine palgakasv on olnud kiire ning kõike muud kui positiivne. Lihtsale tööinimesele võib selline uudis ju meeltmööda olla, sest see annaks justkui põhjuse tööandjalt järjekordset palgatõusu küsida.
Samas peaks tänaseks iga inimene aru saama, et sellised kasvunumbrid ei ole enam normaalsed. Vastasel juhul on peagi Eesti reaalsuseks mitte tööpuuduse langus vaid kasvamine.
Eestis tuleb lahti saada arusaamast, justkui oleks palk vaid tööandja probleem. Iga vähegi perspektiivitundega töötaja peab mõistma, et mõõdukas ja pikaaegne kasv toob talle rohkem tulu, kui üksikud hüpped.
Eesti majandus ja siinsed protsessid ei ole midagi erilist ja imetabast ning nii kehtivad ka siin samad loogikad, mis mujal maailmas. Ning need on näidanud, et stabiilsus on kõige olulisem.
