Ühiskond toimib võrgustikuna

Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse tellitud ja Faktumi poolt läbi viidud avaliku arvamuse uuringust (www.lepe.ee/159) saame teada, et 31% inimestest soovib osaleda ühiskonnaelu asjade otsustamisel, veel 42% soovib seda teha aeg-ajalt, kuid ainult kümnendik leiab, et neil on see võimalik.

Riik käitub rumalalt, kui jätab osaleda soovijad kõrvale või tõrjub neid. Enamgi veel – need inimesed väärivad seda, et luua võimalused osalemiseks. Samast uuringust selgub ka, millistes küsimustes ootab rahvas ühist kokkuleppimist.

Ühiskonnad toimivad üha enam võrgustikena. Tänapäeva arvukad kodanikuühendused, massiteabekanalid ja moodsad kommunikatsioonivahendid on muutnud suhtlemise ühiskonnas väga erisuunaliseks nii inimeste kui ka organisatsioonide vahel. Sellist suhtlemist ei takista institutsionaalsed ega riigipiirid. Suhtumised ja seisukohad kujunevad sageli väljaspool ametlikke struktuure.

Me liigume ühiskonnas toimuvate protsesside võrgustikulise juhtimise poole, me juba elame sellises ühiskonnas. Enam ei ole võimalik otsuseid vastu võtta üksnes kitsas ringis ning need käskudena täitmiseks anda. Üha enam soovivad kodanikud ja nende ühendused otsuste ettevalmistamisest teavitamist ja ettevalmistamise käigus aruteludel osalemist.

Üksikisiku tasandil oleme ulatusliku võrgustikulise suhtlemise omandanud, kuid tundub, et institutsioonid ei ole selleks valmis või ei mõista võrgustikulise töö ja juhtimise olemust. Avalik võim võiks Eestis hoopis julgemini kasutada neid uusi võimalusi, mis sisuliselt tähendab ka uut poliitikat.

Eelmainitud uuringu andmete kohaselt leitakse, et kõige vähem arvestab riik kodanikuühenduste seisukohtadega – vaid 3% vastanutest leiab, et nendega arvestatakse. Vajalikuks peab seda aga enam kui veerand vastajatest. Veelgi enam– 65% vastanutest leiab, et arvestada tuleb avaliku arvamusega. See number langeb laias laastus kokku valimistest osavõtu numbriga.

Ühiskondliku leppe protsess võimaldab erinevatel kodanikeühendustel oma probleeme avalikkuse teadvusesse tuua, loob foorumi aruteludeks erinevate lahenduste üle ja toimib võrgustikulise infovahendajana otsustajatega.

Nii näiteks Ühiskondliku Leppe haridusfoorum võttis vastu seisukohad hariduskorralduse edendamiseks, millest lähtuvalt esitasid poliitikud Riigikogule seitse seaduseelnõu algatamise otsuse eelnõu. Üsna kiiresti järgnes sellele kahjuks valitsuse tõrjuv suhtumine, kuid Riigikogu asub peagi eelnõu arutama.

Kodanikuühiskond ei ole midagi eraldiolevat ühiskonnast endast, pigem ühiskonna toimimisstiil või -mudel. See on küsimus sellest, kas ühiskonnaelu korraldajad arvestavad selle osalistega või mitte.

Agu Laius,
Ühiskondliku Leppe SA tegevjuht

Piimast ja terviklikust lähenemisest

Ma ei tea, palju on Eestis piimaallergiaga lapsi. Seda peaks teadma sotsiaalministeerium. Igal juhul on neid aasta-aastalt rohkem. Ja üha enam on neid, kes on piimaallergiaga hädas veel lasteaia- ja koolieas. Neid lapsi valitsuse lubatud tasuta piima projekt nähtavasti ei puuduta. Nagu ka minu lapsi.

Ma ei tea, kui palju maksab poes liiter lehmapiima, sest juba mitu aastat pole olnud tarvidust seda osta. Seevastu minu vanemale lapsele sobiva sojapiima liiter maksab umbes 30 krooni.

Minu noorema lapse apteegis müüdav «piim» (eritoidusegu) hakkas pärast lapse üheaastaseks saamist haigekassa hüvituse lõppemise tõttu maksma aga umbes 285 krooni liiter. Ühelt poolt leiab riik, et üle üheaastastele lastele pole piima asendamist vaja, teisalt toetatakse gümnaasiumiklassides ja kutsekoolides tasuta piima jagamist. Arusaamatu ebakõla.

Tegelikult mulle meeldib see piimaprojekt. Oma lastele ootan sama projekti raames kas tasuta sojapiima või -jogurtit, eritoidusegude soodustuse pikendamist või tasuta klaasi vett kaltsiumitablettidega. Võrdse kohtlemise ja tervikliku lähenemise huvides.

Kai Reinhold

Ükskord ometi!

Olen 1981. aastast alates püüdnud selgitada, et lasteaed ei ole parim lahendus laste kasvatamiseks. Lasteaiad loodi 18. sajandi teisel poolel Euroopas tööstusrevolutsiooni mõjul parimate kavatsustega nagu põrgutee ikka. Naised said tekkinud tekstiilitööstuses tööd. See oli esmatähtis. Arvati ja arvatakse praegugi, et mis võib lastele veel parem olla, kui saada kõrge kvalifikatsiooniga kasvatajate käe all hea kasvatus ja koolitus. Lasteaedade vastu aga räägib laste suurem haigestumus kodustega võrreldes. Lastearstide sõnul ongi sõimelapsed peamiselt kodus lastehaiguste tõttu.

Võin seda kinnitada nii oma laste kui ka lastelaste järgi. Haigestumise korral on laps kodus või haiglas, aga koht aias on kinni.

Lasteaiakohad on ka kallid. Tallinnas maksab riik kohale peale 20 000, Narvas 23 000 krooni aastas. Sellele lisanduvad majade ehituskulud. Rahvastikuminister teatas nüüd, et suure nõudluse tõttu sõimekohtade järele on otsustatud hakata kasutama lastehoiu alternatiivvõimalusi.

Ütleksin: hea, et niigi läks, kuigi tulnuks lähtuda hoopiski sellest, mis on lastele parem ja ühiskonnale kasulikum ja saata sama raha eest, mis riik maksab, kasvataja koju.

Arvan, et riigi raha ümbersuunamine (raiskamise lõpetamine) võib viia välja demograafilise situatsiooni muutumiseni meie kasuks ning iive muutub taas positiivseks.

Aadu Rast

Jõudu Mustamäe vanemale!

Postimehe ajakirjanikule Andres Keilile ei meeldi, et Aivar Riisalu, kes saab lähiajal Tallinna Mustamäe linnaosa vanemaks, ülistab ansambli Meie Mees liikmena pidutsemist.

Tunnistan, et ka mulle ei meeldi tihti Meie Mehe laulud, eelkõige need, mis räägivad «viinaviskamise vahvast vägevusest», nagu kirjutab Keil.

Ajakirjanik on aga ilmselt unustanud ja seepärast on minu kodanikukohus talle seda meelde tuletada, et Meie Mehe saade, just see, mille sponsoriks Viru Valge, oli eetris Postimehega ühte kontserni kuuluvas Kanal 2s. Mis aga puudutab öise alkoholimüügi keelustamist Tallinnas, mille vastu samuti Keil oma repliigis protestib, siis mina olen linnakodanikuna selle otsusega väga rahul.

Olen kindel, et selle tulemusena on paljud kuriteod jäänud toimumata, mis aga tähendab, et meie pealinn on muutunud turvalisemaks. Ja pealegi – progressiivse inimesena usun edukatesse ja aktiivsetesse inimestesse, aga Aivar Riisalu just selline on.

Keidi Võsu

Tuled ja pikivahe

Olen juba ammust ajast mõelnud, et paljudel autodel lihtsalt ei tööta suunatuled. Aga harrastusjuht Ilmar Tomusk avastas laupäevases Postimehes uued võimalused – autodele polegi neid peale monteeritud. Ja veel edasi – juhid ei tea tuledelüliti olemasolust.

Fantastiline mõte! Ostsin minagi uue auto ja ei tunne veel kõiki nuppe.

Seoses autosõiduga üks mõte veel. Nägin paar nädalat tagasi, kuidas Klooga teel olid neli autot üksteisele tagant sisse sõitnud. Järelikult oli sel juhul, ja on väga sageli sõidu ajal, pikivahe nii väike, et tagumisel autol puudub igasugune võimalus pääseda avariist, kui eesmine järsku pidurdab.

Mida teha nende juhtidega? Kas Ilmar Tomusk ehk aitaks jälle asja seletada?

Tõnu Aru

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0