Palgatõus õdedele?

M editsiiniõed on massiliselt siirdumas tööle välismaale, kus nende palk on palju kõrgem. Riik pole aga siiani oma tööjõu kodus hoidmiseks ja tervishoiusüsteemi normaalse toimimise säilitamiseks midagi ette võtnud. Nii enam edasi minna ei saa. Täiskohaga töötava Eesti õe brutopalk on täna keskmiselt vaid 4800 krooni. Kätte saab ta seega natuke üle 3500 krooni kuus. Samas on Eesti keskmine brutopalk juba ligi 7000 krooni. Nii moodustab õdede palk vaid 68% keskmisest palgast. Kui arvestada, et just õdede tööst sõltub paljuski ühiskonna suurim väärtus – inimeste elu ja tervis –, on selline palgamäär häbiväärselt väike ja alandav.

Veel hullemaks muutub pilt, kui võrrelda Eesti töötasusid ELi omaga. Eesti võib kiidelda oma kiiresti areneva majandusega, aga selle edu kangelaste, meie tööinimeste palgatase ei kannata euroliidu keskmiste näitajatega mingit võrdlust. Brüsselis teenib õde üle seitsme korra rohkem kui euroliidu idapiiril.

Ja pole ka ime, sest ELis kulutatakse tervishoiule keskmiselt 8,5, Eestis aga kõigest 5,5% sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Meie põhjanaabrid kulutavad oma tervishoiule 7% SKTst ja kurdavad, et seda on selgelt väga vähe. Olukord on seda tõsisem, et mitmed meie euroliidu riigid on väga huvitatud Eesti õdede ja teiste tervishoiutöötajate palkamisest. Uuringu järgi kaalub lausa 60% õdedest välismaale tööle siirdumist. Seda soovi ei saa neile pahaks panna, sest Eesti riik ei taha nende tööd piisavalt hinnata, ehkki on nende koolitamiseks kulutanud miljoneid kroone.

Samas on Eestis 10 000 inimese kohta hetkel kõigest 500 õde ja neistki suuremal osal peas lahkumismõtted. Euroopa Liidus on vastav näitaja poole suurem. Seega on valitsuselt vaja väga kiireid otsuseid, et pidurdada õdede lahkumist ja leida juurde uusi. Ja esmajoones tähendab see märgatavat palgatõusu. Kui riigil selleks raha pole, tekib küsimus, kas plaanitud suured maksukärped on ikka õigustatud.

A rstide palk on viimastel aastatel stabiilselt tõusnud, õed ootavad oma palgatõusu aga ikka veel. Nii oleme täna olukorras, kus õdede palk on arstide omast juba poole väiksem. Valitsus on küll palgatõusu pidevalt lubanud, kuid sõnadest tegudeni pole siiani jõutud. Õdede tunnipalk on praegu 25 krooni. Õdede Liit nõuab 42-kroonist tunnitasu, mis on võrreldes teiste euroliidu maadega ikka väga väike. Valitsus väidab, et nii suureks palgatõusuks riigil raha pole. Nii võib juhtuda, et pärast pikki läbirääkimisi tõuseb õdede palk uuel aastal võrreldes teiste tervishoiutöötajatega protsentuaalselt küll kõige rohkem, ent praegust palgataset arvestades on see reaalarvudes suhteliselt marginaalne.

Selline on olukord, kui esmaspäeval istuvad õdede ametiliidu ja valitsuse esindajad taas ühise laua taha, et leida riikliku lepitaja kaasabil palgatõusu osas kompromiss. Kui seda ei juhtu, on õed sunnitud tõsiselt kaaluma streigi korraldamist. Just nimelt sunnitud, sest rohkem ei jaksa enam oodata ja valitsejate järjest uusi lubadusi uskuda.

Ester Pruuden, Eesti Õdede Liidu president

Eesti keelel on omad reeglid

Vastuseks August Meema kirjale Postimehes 18. augustil, kus ta juhtis tähelepanu Aleksandrovskoje rajooni nime valesti kasutamisele eesti keeles.

Kui geograafiline üksus saab oma nime keskuse järgi, kasutatakse eesti keeles kohanime omastavat käänet, vene keeles toimub see samamoodi.

Kui rajooni keskuse nimi on Aleksandrovskoje, on see eesti keeles Aleksandrovskoje, vene keeles Aleksandrovskij rajoon.

Sellel pole midagi tegemist sellega, kas on tegemist küla või linnaga (kui muidugi Aleksandrovskojet seoses linna staatuse saamisega ümber nimetama ei hakata). Venekeelse omastavalise kuju kasutamisel saaksime eesti keeles näiteks Penzenskaja (pro Penza), Kostromskaja (pro Kostroma) ja Nižegorodskaja (pro Nižni Novgorodi) oblastid, rääkimata vabariikidest (Baškirskaja, Mordovskaja).

Kohalikud eestlased on muidugi rohkem harjunud venekeelse nimetusega, kuid see ei muuda niisugust vormi eesti keeles kohustuslikuks, «keeleteadlastega» pole siin mingit tegemist.

Ka «pohuism» pole mingi keeleteadlaste väljamõeldud sõna, see on vene keelest väljaarendatuna lihtkeeles olemas olnud juba paarkümmend aastat.

Aarne Kasikov

Ükskord ometi!

Lasteaed ei ole parim lahendus laste kasvatamiseks. Lasteaiad loodi 18. sajandi teisel poolel Euroopas tööstusrevolutsiooni mõjul parimate kavatsustega. Naised said tekkinud tekstiilitööstuses tööd. Arvati ja arvatakse praegugi, et mis võib lastele veel parem olla kui saada kõrge kvalifikatsiooniga kasvatajate käe all hea kasvatus, hea koolitus.

Lasteaedade vastu aga räägib laste suurem haigestumus kodustega võrreldes. Lastearstide teada sõimelapsed peamiselt ongi vaid kodus lastehaiguste tõttu. Eriti just sõimekohti aga ei jätku. Lasteaiakoha jaoks eraldatud raha on halvasti ära kasutatud.

Lasteaiakohad on kallid. Tallinnas maksab riik kohale peale 20 000, Narvas 23 000 krooni aastas. Sellele lisanduvad majade ehituskulud.

Rahvastikuminister teatab, et suure nõudluse tõttu sõimekohtade järele on otsustatud hakata kasutama lastehoiu alternatiivvõimalusi. (PM, 24.08). Hea, et niigi läks, kuigi tulnuks lähtuda hoopiski sellest, mis on lastele parem ja ühiskonnale kasulikum, ja saata sama raha eest, mis riik maksab, kasvataja koju.

Pealegi, nagu pedagoogikaspetsialistid teavad, tuleb lapse kasvatamist alustada sünnist peale. Televisioon näitas hiljuti prantslaste filmi, kus, tõsi küll, väikesed koolilapsed käivad õppimas kooliprogrammide järgi loomulikult, ühes metsatalu majas.

Mitte mingisuguseid erilisi tingimusi, vaid oma tööd tundev õpetaja on määrav õpetamisprotsessis. Miks ei võiks nii ka eelkooliealisi lapsi kokku võtta.

Oleks see «pearaha» 2000 krooni kuus, võiks kasvataja teenida kuni 10 000 krooni kuus. See ei ole veel tea mis suur raha, aga vast innustaks nii mõndagi kasvatajat heale loomingulisele tööle.

Kõik oleks ilus, kui minister Rummo ei peaks 2005. aastal sellist laste alternatiivhoidu eelarve kokkupanemise tõttu võimatuks.

Kui aia (sõime) koha pealt vabanev raha, mida riik (omavalitsus) maksab koha eest ka lapse puudumise tõttu – aga nad puuduvad haiguse tõttu palju, mida kinnitavad ka lastearstid – kodusele kasvatajale, siis lisaraha ju tarvis ei ole. Nii lihtne see asi peabki olema. Raha on meie jaoks, mitte meie raha jaoks.

Arvan, et riigi raha ümbersuunamine võib viia välja demograafilise situatsiooni muutumisele meie kasuks ja iive muutub jälle positiivseks.

Aadu Rast

Reederite avaldus

Eesti Laevaomanike Liit (ELL) avaldab kategoorilist protesti kavatsuste vastu kohustada Saaremaa Laevakompaniid jätkama riigi poolt asetatud tingimustel praamiliiklust. Näeme selles Eesti laevandusettevõtluse ahistamist, mis halvendab investeerimiskliimat ja rikub meie rahvusvahelist mainet.

Laevandusettevõtlus, sealhulgas Väinamere praamiliiklus, on keerukas ala, mis nõuab valdkonna põhjalikku tundmist, suuri investeeringuid ja pikaaegset ettevalmistust. Arvestades reaalset olukorda – Eesti turu piiratust ja sobivate laevade defitsiiti kogu maailmas –, toetame Saaremaa Laevakompanii jätkamist Väinamere praamiliikluses turumajanduse reeglite järgi.

Eesti Laevaomanike Liidu juhatus

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5