 |
|
|
Foto: Corbis/Scanpix |
Järjejutt Koht: kahekümne kolmas peatükk
Harald laskus tsüklisse justkui kangelane koopasse, kusjuures
tagasitulek polnud kindel. Ta tõmbas kardinad akende ette ning jõi
umbes kaks pudelit viina päevas. Ta soovis, et viin muudaks ta mõtted
püdelaks, ühtlaseks massiks, maitsetuks pudruks. Et kõrvetav teadmine
muutuks pehmeks, ümaraks, lausa naljakaks. Seda muidugi ei juhtunud;
kui üldse miski muutus, siis see, et ajutiselt kustus kogu teadvus.
Ajuti tundus talle, nagu ta räägiks kellegagi, kuigi talle endalegi jäi
segaseks, kellega. Ta arvas teda tundvat, kuid ei suutnud siiski lõpuni
vestluskaaslase näojooni esile manada. Ta tundis teda, tegu oli kellegi
väga olulisega, kelles ta ometi tajus vastast. Vastane vaikis.
> Artikli juurde | Kommenteeri
|
