Korraldajatele annab loomulikult ka paarsada inimest rohkem kui varasematel aastatel põhjuse rõõmustamiseks: festival oli jälle suurem kui kunagi varem.

Samal teemal: President kutsus toetama aidaehitust

Samamoodi on aastaid kiuslikult päritud peakorraldajalt Ando Kivibergilt, miks näiteks Jaan Tätte ja Marko Matvere ei esine. Ja siis Kiviberg seletab kadestamist väärt järjekindlusega, et see ei ole pärimusmuusika, vaid autorilaul. Kuigi paljud nende laulud on tegelikult juba väga lähedal pärimusele.

See-eest oli tänavu üle mitme aasta kohal VLÜ ehk Väikeste Lõõtspillide Ühing, eesotsas Marko Matverega. Kui palju VLÜ loomingus on pärimust ja kui palju lihtsalt rahvamuusikat, kuid festivali menukaima ja publikurohkeima kontserdi andsid nad sellegipoolest. Vahest oleksid hoogsad ja tantsulekiskuvad merelaulud veelgi enam kaasaelajaid kogunud, kui magusaimal kohal peesitavad inimesed ületanuks päikeserammestuse ja soostunuks kontserti püstijalu kuulama.

Sigareti asemel lapsed

Kirsimäel hakkas esimesena silma ka tänavuse festivali huvitavaim eksperiment korraldusliku poole pealt. Kohe suure kiige kõrvale oli püstitatud väike tara, mille juures silt kirjaga «Suitsuaed. Tee suitsu siin!».

Niisugused suitsetamiskohad olid ka teiste kontserdipaikade juures ning vähemalt esimesel pilgul jäi mulje, et suitsetajad võtsid piiratud ala omaks. Vabas õhus seadused põhimõtteliselt ei keela ju suitsu teha, aga igati kiiduväärt on korraldajate algatus suitsetamisala loomiseks kindlasti. On ju väga suur osa kontserdipaikadest täidetud väiksemate folkijatega, kel pole mingit vajadust suitsuhaisu sisse hingata.

Iga aasta on järjest enam näha ringi silkamas, tantsu löömas ja kaasa laulmas nii umbes meetriseid ja ka palju väiksemaid festivalikülalisi. Erinevalt täiskasvanuist neid keegi üle ei loe, kuid üldmulje folgist on järjest lastesõbralikum. Seda enam, et loodud on perekeskusi ja päevatubasid, kus saab nii lastega hinge tagasi tõmmata.

Nagu Kiviberg avakõnes lubas, ei jäänud ka tänavune festival vihmast puutumata, aga nii nagu varasematelgi aastatel, ei lasknud rahvas ennast häirida, vaid elas näiteks Rootsist pärit Ranarimi lugudele kaasa vihmakeepide ja -varjude all.

Staarid pärimusmuusikas, kui neid üldse nõnda saab nimetada, on folgil siiski eelkõige kodumaised esinejad. Enamasti pälvivad nad mõnevõrra vähem eelnevat tähelepanu, kuid seda suurem on publiku kaasaelamine.

Paljud aastast aastasse folkidel käijad on jälginud Vägilaste, Raud-Antsu, Oorti ja Zetode arenemist ja kasvamist. Tore on kuulda, kuidas fännid publiku seast elavad kaasa Vägilaste järelkasvule või Zetode häälemurdele. Ja seda täiesti sõbralikult.

Oma ja hää

Kodumaiste esinejate edukuse üheks põhjuseks on kindlasti ka tuttavad viisid ja keel. Raske on alahinnata inimeste soovi kaasa laulda ja tantsida.

Üks selle festivali kulminatsioone on alati olnud Vägilaste esinemine. Seekord astus Viljandi kultuurikolledžist välja kasvanud ansambel üles setu naistekooriga Väike Hellero. Liigutav oli tunda, kuidas jälle kord rahvast pilgeni täis Kaevumägi hingas, tantsis ja laulis ühe rütmis. Setu naistes on jõudu ja Vägilased… on lihtsalt Vägilased.

Eelnev jutt pole kuidagi mõeldud välisesinejate maha tegemiseks või nende arvu vähendamiseks. Kindlasti jäävad festivalide ajalukku tähtedena meelde iluskurblik iiri naisteansambel Liadan, keevalised ungarlased Besh O Drom, hispaania rahvalaulik Eliseo Parra.

Tulles aga tagasi väite juurde pealkirjas, tuleb tõdeda, et järjekordselt oli parim festival pärimusmuusika ja pärimusmuusika sõprade jaoks. Pillidest ja žanritest puudust ei tule ja paistab, et nii korraldajad, esinejad kui ka publik on järgmisteks festivalideks valmis.