Iga Kristina Šmiguni lausejupp ja üksik sõnagi reedab, et järgmisel laupäeval toimuv pulmapidu on murdmaasuusatajale kahe olümpiavõidu kõrval senise elu üks tähtsamaid sündmusi.

Abiellumisest mänedžer Kristjan-Thor Vähiga rääkides jääb Šmigun napisõnaliseks, poetades üksikuid repliike. Aga sportlikke plaane tutvustades teatab otsekoheselt, et pole sajaprotsendiliselt kindel, kas hooaja vahelejätmine on hea või halb.

Kristina Šmigun, kolmest kehvast suusakuust esimene hakkab lõppema. Kuidas teil läinud on?

Mul on läinud hästi. Olen korralikult harjutanud, praegu kestab väike puhkeperiood. Ent kohe jätkuvad tugevad treeningud. Tänavu panengi rõhu harjutamisele. Treeningumaht ei paisu hullumeelseks, aga suureks küll.

Kujutan ette, et just nüüd on teil eriti kiire aeg – läheneb maagiline 7.07.2007, mis kuuldavasti teie pulmapäev. Kas enne seda jääb ikka treenimiseks mahti ka?

Ikka jääb. Korraldamine ei võta palju aega.

Postimehe kõige suusalembesem ajakirjanik Priit Pullerits muretseb oma blogis, et viimasele niinimetatud tütarlasteõhtule oli teil raske sõbrannasid leida. Aga muidu jäi mulje, et üritus oli lõbus. Kohal olevat olnud isegi striptiisimehed…

(Ehmunult) Kust ta seda kõike kuulis või võttis?

Kas kuuldused vastavad siis tõele või imes mu kolleeg mõne seiga nii-öelda kõrrest välja?

(Naerdes) Arvan, et ta imes selle kuskilt kõrrest välja! Õhtu oli küll. Aga sõbrannade hankimine… Pidu oli mulle tehtud üllatuseks, nii et ei pidanud kedagi otsima.

Mul pole palju sõbrannasid, kuid need, kes on, on väga vahvad ja toredad.

Teie ja Kristjan-Thor Vähi pulmapeo kohal on hõljunud saladuseloor. Ehk olete nii lahke ja räägite natuke, kui suurejooneline pidu tuleb?

(Mõtleb kaua ja lausub, et ei taha pulmast avalikult rääkida.) Niipalju ütlen, et loodetavasti tuleb sellest ilus päev. (Silmad löövad särama.)

Ilmselt on kutsutud palju külalisi?

Jah, päris palju.

Olen kindel, et Eesti kollane meedia uurib toimumispaiga välja ja saabub kohale. Ega te kavatse kontvõõraid välja visata?

Arvan, et meil on olemas inimesed, kes selle küsimusega tegelevad.

Olete öelnud, et titetegu pole plaanimajandus – kui tuleb, siis tuleb! Mõistagi on see teie eraasi. Küllap olete märganud, et rangluumurruga lõppenud mootorsaanisõidu järel on teie sammud Eesti rahvale erilist huvi pakkunud. Niisiis, kas Vancouveri olümpia kõrgete sihtide valguses tuleks emakssaamisega rutata?

No ruttama ei pea, aega on ju piisavalt. Samas võtab kõik aega. Mõtlemine, tuleb endale selgeks teha, mida elus tahad, ja nii edasi. See tõesti ei ole nii, et nüüd vajutame nupule ja on niimoodi.

Julija Tšepalova ja eriti Katerina Neumannova tegid pärast sünnitamist kiire ja võimsa comeback’i. Ent inimesed on erinevad. Kas teid pisut häirib teadmatus, kuidas emakssaamine sportlaskarjääri mõjutada võib?

Kunagi ei tea. Ega ma praegugi sajaprotsendiliselt kindel ole, kas hooaja vahelejätmine on hea või halb.

Me ainult usume. Jah, teaduslikult kinnitatakse, et see on väga hea. Harjutad aasta aega, ei kuluta energiat, tekib nagu kahe aasta treenitus.

Teie treenerist isa Anatoli ütles enne Sapporo MMi, et õigem olnuks juba eelmine hooaeg vahele jätta. Mulle tundus, et targa treenerina arutles ta väga õigesti. Vanem kui 30-aastane sportlane ei saa pidevalt paugutada, mõistlikum on energiat koguda. Kahetsete, et isa nõu mulluse hooaja eel kuulda ei võtnud?

Me arutasime seda küll. Aga mu emotsioonid olid nii kõrgel, suur tahtmine kannustas. Väga raske oli endale kõik peas selgeks teha ja loobuda. Maailmameistrivõistlused ahvatlesid tõeliselt. See oli üks põhjus, miks ma eelmist hooaega vahele ei jätnud.

Ka psühholoog Mare Pork ütles pärast Torino olümpiat: «Kallis tüdruk, nüüd peab puhkama!» Olümpia oli suur vaimne ja kehaline pingutus. Aga läks nii, nagu läks. Tagantjärele pole enam midagi teha. Oleks on püksata poiss ja poleks tema naine, las nemad olla.

Talvel oli maailmameistrivõistlustel juttu, et kohati kehvasti libisevatest Fischeri suuskadest võiks loobuda. Vaheaastal on mõne teise firma suuski hea proovida. Olete seda mõtet kaalunud?

Ei ole. Eelmisel hooajal hakkasime juba vana suusaparki välja vahetama.

Otsustasime proovida uusi suuski. Näen, et neil tehnoloogia areneb ja ideed on väga head. Mul leidub suurepäraseid paare, mis kindla ilmaga toimivad.

Missugused ülesanded olete treeninguhooajaks endale seadnud?

Harjutada tuleb süsteemi järgi. Suvel pole ma kunagi kiirendusi teinud, nüüd jätan ära ka need kiirustreeningud, mis tavaliselt olid septembris ja detsembris. Põhiline on suure mahuga harjutamine.

Kui lapse sünd vahele ei tule, siis millist Kristina Šmiguni maailmameistrivõistluste hooajal võistluskarussellil näha loodate?

Arvan, et ta on võistlusnäljane (naerab). See oleks tähtsaim. Hästi jõuline tahaks olla.

Ja kõik need muudatused ning uuendused peavad teid aitama 2010. aastal kolmanda olümpiavõiduni?

Kindlasti. See on mu väga suur soov, et kõik nii läheks.

Vähi treenib maratonijooksuks

Juba veebruari lõpus ja märtsi alguses Sapporo suusamaailmameistrivõistlustel torkas silma, et Kristina Šmiguni tulevane abikaasa Kristjan-Thor Vähi on mitu kilo alla võtnud. Eile märkis ta, et valmistub maratonijooksuks, 42 195-meetriseks ekstreemseks pingutuseks.

«Mõte on tekkinud tasapisi,» selgitab Vähi. «Pole päris nii, et nüüd võtan kätte ja jooksen maratoni läbi. Pigem hakkasin rohkem sportima ja siis tuli mõte. Idee ei olegi väga hullumeelne, selle teostamine nõuab head treenitust. Ma ei lähe aja peale jooksma. Eesmärk on distants lihtsalt läbida.»

Mullu augustist saadik kuuest liigsest kilost vabanemine pole Vähi kinnitusel üksnes sportliku tegevuse tulemus. «Ma olen varasemast natukene tervislikumalt toitunud,» lausub ta. «Enne sõimasin kõiki salatisööjaid jänesteks. Nüüd maitseb salat mullegi, mis teha. Olen ise jänes.»

Kristina Šmigun kinnitab, et pole Vähit sportima utsitanud. «Ta hakkas ise jooksmas käima,» ütleb Šmigun. «Igal hommikul enne tööleminekut. Nüüd juba üle aasta. Algul jooksis Kristjan kuni kolmkümmend minutit, nüüd päris kaua. Ja korralik toitumine sai paika pandud. Mitte nii, et kui aega on, siis sööb.»

Tõenäoliselt osaleb Vähi mõnel välismaa maratonil, seal on ala populaarsem ja tekib suurem fiiling. «Ma ei kavatse mitu korda joosta. Valin ühe maratoni, mis tundub huvitavam. Seal ei pea üksi metsa vahel jooksma, rahvas toetab.» (PM)