Milline riik võidab jalgpalli MMi?
Väga raske küsimus, aga minu jaoks hakkab Saksamaa tõusma favoriidiks number 1.
Kas käimasolev MM on teie kui jalgpallifänni hinnangul, seni olnud parem/huvitavam või halvem/igavam kui eelmine? Miks?
Jah, mulle tundub praegune MM parem, kui eelmine. rõõmsat ja aktiivset jalgpalli on olnud palju, kuigi on oht, et play-offides suundutakse ettevaatlikuma mängu peale. Nii on olnud tegelikult alati.
Kas teile meeldis Hollandi-Portugali mäng?
Jah, mulle meeldis see mäng, sest ta oli nagu elu. Kaks meeskonnatäit tänapäeva eurooplasi käitumas, nagu pähe tuleb, oodates kohtunikult tüüpilisele eurooplasele omast reaktsiooni ja osadele asjadele läbi sõrmede vaatamist - et mitte normist eristuda ja pead tulle pista - aga kohtunik oli venelane, kes tegi oma tööd vastavalt sellele, kuidas tal seda tööd teha oli palutud ja ei hoolinud sellest, et pärast kogu väljakul toimunud laamendamine tema kaela veeretatakse. Aga nii juhtub lihtsa vene hingega alati.
Kes oli sellises mängus süüdi - kas kohtunik või mängijad?
Sisuliselt vastasin sellele eelmise küsimuse all.
Kas jalgpall peaks olema emotsionaalne võitlus iga hinna eest?
Iga hinna eest võitlus on peaaegu alati halb.
Kas kohtunikel ei ole liiga suur võim mängu käigu ja tulemuse üle (näiteks eilne Itaaliale antud penalti)?
Sõna "kohtunik" nii jalgpalliväljakul kui ka mujal tähendab alati ühelt poolt võimu, kuigi asja olulisem tahk on vastutus. Seni, kuni otsustaja tajub esmaselt vastutust, on kõik hästi, kui aga hakkab realiseerima võimu kasvõi alateadlikult, siis on see halb. Nii juhtus ka Itaalia - Austraalia mängus, kus kohtunik võis otsustada ja ta otsustas, aga arvan, et tagantjärele olukorda videost üle vaadates saab ta isegi aru, et vastutustundega ta seda olukorda ei võtnud. Paraku on kohtuniku kui inimese kasutamine ainuke vähegi inimlik lahendus.
Kas teid näeb veel ETVs mänge kommenteerimas?
Jah. Algselt pidin tulema üheks mänguks, sest aega on tõepoolest vähe, aga nüüd leppisime kokku, et teen teise veel.
Miks väiksed riigid enam suurtele vastu ei saa?
Küll nad saavad, meenutage kasvõi meie eelmist valikgruppi, kus me võtsime venelastelt ja liechtensteinlased portugallastelt punkti ning meiegi olime Portugali vastu lõpus lähedal viigile. Usun, et jalgpalli loogika ei lase sellel alal jõudmast kunagi sinnamaale, kus mängu alguses on võitja 100% kindel.
Inglise koondis on saanud mõttetu mänguga, mis pealtvaatajatele pole peale haigutuste suurt pakkunud, veerandfinaali. Sarnaselt saavutas edu 1990.a. MMil Argentiina, kelle maailmameistriks tuleku peatamiseks andis kohtunik finaalis suht pehme penalti Saksamaa kasuks. Tookord välistas see «jalgpalli surma», mis oleks kaasnenud Argentiina meistriks tulekuga. Küsimus siis selline: kes peatab Inglismaa ja välistab praeguse turniiri «jalgpalli surma»?
Inglaste treenerid keeravad oma taktikaliste käikudega vindi üle, nii juhtus ka pühapäevases mängus Ecuadoriga, kus loomingulist ja spontaanset mängu praktiliselt ei olnud. Mehed pandi väljakule nii, nagu oli parim selleks, et Ecuador mängida ei saaks.
Olen veendunud, et sellise mänguga nad siiski kaugele ei jõua, Eriksson ei ole üldiselt treener, kes play-off süsteemis pikalt võidab. Tema edu tuleb pingelistes turniiritabelites, kus segase mängu ja stabiilsusega saab punkte koguda. Arvan, et Argentina lülitab nad välja, kui inglased mingil põhjusel oma positiivset mängu mängima ei hakka, üritavad lihtsalt vastase mängu ära rikkuda ja loodavad ise õnnega pooleks skoori teha.
Mida arvate moodsa tehnika toomisest jalgpalli? Kas tuleks võtta kasutusele kiipidega pallid ja/või videokordused?
Mulle meeldib nii, nagu on - et otsustaja on inimene ja tal on selle otsuse tegemiseks aega väga vähe. Selline on ju loogika, mille loodus on elule andnud. Metsas kõndival antiloobil ei ole kaameraid üles pandud, et näha, kas kaljunuka taga varitseb lõvi või ei. Tehnika abil on lihtne kaotada instinktid ja nii ka side tegeliku maailmaga, mis asub seal, kus tehnikat ei ole - looduses.
Kas tobeda suluseisu reegli säilimise eest seisavad ainult tugevad joonekohtunike ametiühingud? Suluseisu reegel on asjatult tekitatud frustratsiooni element.
Arvan, et suluseisu reegel on üks olulisi põhjuseid, miks me jalgpalli armastame.
Kas FIFA president Sepp Blatter peaks kohtunike tööd avalikult arvustama?
Iga inimese käitumisel on omad tähendused ja ma võin ainult öelda, et ise tema rollis olles seda ei teeks. Samas on selline olukord juba Euroopa kultuuri sisse programmeeritud, et venelast tema lihtsuses ja siiruses on alati võimalik patuoinaks teha, sest see tundub loogiline ja mõistetav.
Kas kohtunikud on teie arvates liigse pinge alla?
Kohtunikud on sellises olukorras alati meeletu pinge all, arvestades asjaolu, et iga nende otsust arvustab robustselt öeldes iga maakera elanik. Pinget suurendab ka see, et sääraste suurturniiride eel jagatakse n.ö. lisainstruktsioone, kuidas vilistada ja kui tulla tagasi sellesama õnnetu Ivanovi juurde, siis saab ta nüüd kriitikat just nendesamade instruktsioonide täpse täitmise eest. Paraku on nii, et jalgpalliteatris on peaosatäitjateks mängijad ja kohtunikud on pigem midagi etteütleja laadis, kelle ülesandeks on jälgida, et kõik toimiks. Aga kuna nad ei ole mitte etteütleja kastis peidus, vaid jooksevad laval näitlejate vahel ringi, siis on neid lihtne kritiseerida. Kuigi uskuge mind, see on maailma üks kõige keerulisemaid töid.
Mis on teile sellel MMil pettumust valmistanud?
Pettumust valmistanud ei ole miski. Kui tahta ilmtingimata midagi mainida, siis vast mõnda igavat mängu, aga needki tunduvad sellistena vaid ainult tänu põnevuslahingutele, mida see MM on tavapärasest enam pakkunud. Siiski, võtan oma sõnad tagasi, sest elu ei saa koosneda ainult särast ja tavaline mäng tulemusele on jalgpalli osa ning erilised mängud maiuspalad, millega ei tohi harjuda nii, et seda tavaliseks ja igapäevaseks pidama hakata.
Milline värav on olnud MMil seni kõige ilusam või parim?
Häid väravaid on olnud palju, aga sakslaste kaks kauglööki turniiri avamängus ja Joe Cole'i ning Maxi Rodriguezi omad hilisematest mängudest on enim meeles.
Kunagine ja praeguseks meie hulgast lahkunud Ukraina jalgpallikoondise juht Valeri Lobanovski ütles, et nende meeskonda Ronaldo ei mahuks, sest ta ei viitsi väljakul tööd teha. Kas Ronaldo mahuks Eesti koondisse?
Usun, et Jelle leiaks Ronaldole ründeliinis Operi kõrval koha, aga arvan, et paari mängu pärast tuleks ta Viikmäe vastu välja vahetada, sest tal poleks motivatsiooni meeskonna heaks töötada :o)
Mis arvate Prantsusmaa mängust? Kas nad ongi nõrgad või on see nende taktika ja hoopis üllatavad veel. Säästavad end, näiteks tänaseks mänguks Hispaaniaga?
Võivad üllatada, aga meeskond on pikalt uuendamata ja sellisena tasakaalust väljas. Ei ole aidanud ka mõned uued näod, kes tunduvad sellisel tasemel meeskondlikuks mänguks veel ebaküpsed. Samas on neil potentsiaal selline, et kui nad mingil kummalisel põhjusel äkki end meeskonnana motiveerituna tundma hakkavad, siis võivad nad jõuda ükskõik kuhu, kuigi mina isiklikult sellesse ei usu.
Kas ja millal oleks lootust kohata eestlasi jalgpalli EM või MM finaalturniiril? Palun optmistlikku ja pessimistlikku prognoosi.
Lootust on alati, kui uskuda. Millal - ei tea.
Kas olete nõus oma pikkadest juustest loobuma kui Eesti koondis pääseb EMi või MMi finaalturniirile?
Pikad juuksed ei ole kinnisidee, seega jah, kui sellest oleks abi. Paraku nii asjad ei käi ja finaalturniirile jõudmiseks ei piisa juuksuri juurde minemisest.
Millised on tänase Eesti jalgpalli suurimad tugevused ning nõrkused?
Meil on üle Eesti toimiv jalgpallisüsteem ja seda kõikidel tasanditel. Loodud on püramiid, mida võib lugeda meie oma Eesti jalgpallipüramiidiks ja mis areneb loogiliselt ja samm-sammult. Reeglite süsteem on selline, mis tagab lisaks tipu teravdumisele ka teiste tasandite arengu. Nii näiteks areneb naiste jalgpall sama selgelt ja kindlalt, nagu kümmekond aastat tagasi hakkas liikuma meeste mäng. Meil on koondis, mida ei pea häbenema, korralik liigade struktuur, korralik ja rahvusvaheliselt aktsepteritud treenerite koolituse süsteem ja arenev infrastruktuur. Kitsaskohaks on seesama infrastruktuur, aga me näeme palju vaeva, et seda arendada. Muidugi võib mainida kitsaskohana ka publikuhuvi vähesust liigamängudel, aga kümme aastat tagasi puudus huvi ka koondise mängude vastu. Traditsioone pole võimalik luua välk ja pauk, eriti tänapäeval, mil on olemas internet, kui vaba aja veetmise vorm.
Kas Eesti neljas koht eeldatavate tugevamate Inglismaa, Venemaa, Horvaatia järel EM-valiksarjas rahuldaks teid?
Eks rahuolu sõltub muudestki asjadest peale tabeliseisu, aga üldjoontes oleks neljas koht Iisraeli, Makedoonia ja Andorra ees hea saavutus.
Miks on viimastel aastatel Eesti oma positsiooni FIFA edetabelis nii palju kaotanud? Kui mõni aasta tagasi olime koguni ca 65, siis nüüd ollakse seal 80 kandis. Kas sellest võib järeldada, et Eesti jalgpall on alla käinud?
Kuna meil on palju mängijaid välisklubides, ei saa me enam mängida nii palju sõprusmänge, kui varem. Mida rohkem mängida, seda lihtsam on tabelit mööda üles ronida, selline on selle paremusrea toimimise loogika.
Miks on Eesti koondises nii palju floralasi, kuigi FC Flora pole viimastel aastatel enam meistritiitlini jõudnud?
Tundub, et küsija ei ole kuigi hästi kursis Eesti koondise koosseisuga, kus ei ole sugugi palju floralasi. Küll aga on seal palju endiseid floralasi, sest klubi tegi tublit tööd ja suutis mängijaid mingile tasandile arendada ja nad pääsesid välisklubidesse, kus nende areng on jätkunud. Nüüd on klubi asi arendada uusi, veel paremaid mängijaid, kes eelmised koondisest välja tõrjuksid ja meie jalgpalli järgmisele astmele viiksid.
Miks mängib nii vähe Eesti mängijaid Inglise, Saksamaa ja näiteks Itaalia klubides? Kas tulevikus hakkab rohkem mängima?
Sinu poolt nimetatud on Euroopa tippliigad, kuhu saamiseks peab olema väga hea mängija. Jah, tulevikus hakkab rohkem mängima, sest meie mängijad peavad saama järjest paremaks ja meie jalgpallikultuur paremaks. Aga see saab olema väga raske, sest igale mängijakohale neis liigades on miljon soovijat.
Kas ELis on Eesti mängijate välismaa klubidesse müümine/vahendamine kergemaks muutunud? Kui palju te enam agenditööga tegelete?
Ei ole läinud kergemaks, sest konkurents kasvab kogu aeg. Ise ei tegele peaaegu üldse, osalen aruteludes ja ideede genereerimises.
Millal meie paljukiidetud noortetöö ka tegelikkuses vilja kandma hakkab? Praegu on isegi korvpalli noortekoondiste tulemused paremad kui vutinoorte omad.
Noortetöö kannab vilja, viljade märkamiseks tuleb vaadata A-koondisse. Nii-öelda uue laine mängijatest on kindlalt A-koondises '84 sündinud Enar Jääger ja '85 sündinud Ragnar Klavan, samuti kuulub sellesse põlvkonda Tarmo Neemelo, aga veel mitmed mängijad on koputamas A-koondise uksele ja küllap mitmed neist lähiaastatel selle ukse ka avavad.
Kas on reaalne et Eesti jalgpall võib teha meeletu edusammu kui FC Flora 1990.a. ja SC Real 1991.a. sünniaastaga poisid on meheks sirgunud sest sealt on näha ikka väga suurt potensiaali?
Jalgpalli loogika on selline, et meeletut edusammu ei ole tasemes, kus me praegu oleme, võimalik teha. Ja õigupoolest ei ole meeletut hüpet võimalik teha üheltki tasandilt, sest areng toetub sellele tasemele, kus ollakse ja edasiminek saab olla vaid järk-järguline. Lisaks tuleb meeles pidada, et tulemused ja tase noorteklassis on üks asi, täiskasvanute jalgpall teine asi. On suur vahe, kas hea mäng noorteklassis on saavutatud läbi poistest kõige ära andmise või nende õpetamise ja säästmise kaudu ehk siis eemalt vaatajale ei ole iial selge, kas peale häid tulemusi noorteklassis on veel ruumi edasiseks arenguks. Ütlen veel kord üle, et noorteklassis on väga lihtne saavutada head tulemust ja panna poisid head mängu näitama, sest laps on palju lihtsamalt läbi surve juhitav, kui täiskasvanu. Mis sellisest lapsest edasi saab, on muidugi iseasi.
Kui palju oma raha on FC Flora osanikud investeerinud Lilleküla staadioni ehitamisesse?
Küsimus on püstitatud üsna segaselt, aga oletan, et küsitakse, kui palju investeeris FC Flora staadioni ehitusse. Peale riigi osaluse väljaostmist ulatub klubi poolt investeeritud summa 120 000 000 krooni kanti.
Millal Lilleküla staadion lõplikult valmis saab?
Jalgpalli jaoks on ta valmis. Järgmise aasta valikmängudeks tahame kindlasti veel ühe korruse peale saada, et rahvast rohkem mahuks.
Kas Tallinnas või siis mujal Eestis oleks ruumi veel ühele või enamale suurele jalgpallistaadionile?
Arvan, et Eestile piisab ühest suurest staadionist, mis 10 aasta perspektiivis võiks siis olla näiteks 25 tuhande pealtvaatajakohani laienenud A. Le Coq Arena ja sellele lisaks on vaja igasse linna korralikku keskmist või väikest staadioni. Väikeste staadionide all mõtlen midagi sellist, nagu praegu on Valgas ja Rakveres. Keskmiseid staadione Eestis praegu nagu polegi, siia alla kvalifitseerub ehk Kadrioru staadion, selleni jõudmiseks tuleb aga kõvasti vaeva näha.
Kas teie arvates saab jalgpall riigieelarvest vähe raha? Kas valitsus peaks suurendama summasid jalgpalli populariseerimisele, ehitades staadioneid ja harjutusväljakuid või on õige aeg valitsusele sealt tagant ära tulla ja jätta klubid iseseisvalt toimetama?
Jah, riik võiks toetada just infrastruktuuri arengut ja seda heas koostöös omavalitsustega. Olen seda meelt, et sellised toetused, nagu ka toetused noortetööks, peaksid olema suuremad. Samas peab profisport ise toime tulema, aga eeldused selleks peaksid olema toetatud.
Kes tuleb tänavu Eesti meistriks jalgpallis?
Levadia on saanud parima stardi, aga kindlasti üritavad Flora, TVMK ja Trans nende tiitliteekonda väärata.
Miks ei suuda FC Flora enam konkureerida FC Levadiaga? Kas asi jääb raha taha või on probleem milleski muus?
Oleme olnud 7 korda Eesti meistrid, Levadia on olnud meister 3 korda. Olime meistrid 2001, 2002, 2003, peale seda müüsime hulga mängijaid ja nüüd oleme taas teel tippu uue põlvkonnaga.
Mida peaks teie arvates Eesti Jalgpalliliit tegema, et tuua pulblik ka koduliiga mängudele? Eelmine aasta käisin ise tihti JK Tammeka mänge vaatamas ning hilisemast statistikast selgus, et publikut oli rohkem kui Levadia mängul, kuid sedagi napid mõned sajad inimesed.
Jalgpalli Liit saab arendada liiga toimimise loogikat ja luua süsteeme, mis mõjuksid atraktiivselt ja seda on pidevalt ka tehtud, kuid tegelikult on põhimehhanismid siiski mujal. Iga klubi peab leidma ühiskonnast inimrühma, kes end klubiga samastada sooviks ja järkjärgult nendest endale traditsioone austava publiku kujundama. Selline asi ei saa sündida üleöö ja see on töö, mille viljad hakkavad paistma pikkade aastate pärast.
Millised oleksid Eesti klubide šansid pääseda kas UEFA või Meistrite Liigas alagrupiturniirile?
Kõigil on võimalus, kõige parem Levadial, arvestades ka meie klubide hetkevormi. TVMK-le naeratas loosiõnn, aga nende vorm ei ole kuigi hea, et seda võimalust kasutada.
Milline näeks arvuliselt välja Eesti Meistriliiga viie aasta pärast? Kas on ikka mõistlik mõte meistriliigas osalevate meeskondade arvu suurendada? Mis on selle plussid ja miinused?
Eesti Jalgpalli Liit ei plaani Meistriliiga laiendamist. Mullune laiendamine kaheksalt kümnele läks küll hästi, miinuseid ei oskagi tuua, plussideks on suurenenud mängude arv, Pärnu ja Tartu Tammeka saabumine Meistriliigasse ning selge ja huvitava tabeli kesk- ja tagumise osa tekkimine.
Kas võõrleegionäride sissetoomine oleks pärssiv Eesti enda mängijate arengule?
Jah, kahtlemata on võõrleegionäride sissetoomine pärssiv meie oma mängijate arengule, aga paraku on vähe klubijuhte, kes asja sellise nurga alt näevad.
Ma ei küsi paha pärast, kuid kas teis on rassisti sugemeid? Ehk tegelik küsimus: kas FC Floras ja Eesti liigas võiks kunagi leida ka teisest rassist (olgugi, et oleme kõik üks inimrass) mängijaid, nagu igast teisest asjalikust liigast, mille klubid areneda tahavad ning oma mängutaset parandada tahavad? Kas FC Flora tänasel päeval lükkaks ühe hea tasemega aafriklase tagasi, kes oleks soodsalt saadaval?
Kindlasti ei ole ma rassist, kuid usun, et minu ülesanne on arendada eesti jalgpalli kui Eesti kultuuri osa. Parim Eesti liiga eesti jalgpalli jaoks on selline, kus iga klubi mängib eesti jalgpalli kasvandikega, keda toetab vastavalt klubi poliitikale üks kuni kolm leegionäri, aga need leegionärid peavad siis olema tõeliselt head. Käesoleval hetkel Eesti liigas selliseid leegionäre ei ole. Sinu poolt mainitud "asjalikud liigad" toimivad teistel alustel ja see on traagika. Kui oled inglise jalgpalli fänn, siis küllap märkad isegi, milleni asi on läinud - jalgpalli sünnimaa koondisel ei ole enam korralikku väravavahti, keda väravat valvama panna.
Kusjuures lisan, et FC Flora tegeleb just praegu ühe projektiga, kus meile võivad mängima tulla aafriklased, aga see saab juhtuma vaid siis, kui nad on tõeliselt head, nende siiatulek arendaks meeskonda ja nad oleksid klubile investeeringuks. See on veidi seotud ka meie kohustustega staadioni osas, sest me peame väga hoolsalt kaaluma kõiki asju ka majanduslikust seisukohast.
Kas FC Flora on mõelnud oma vanade teenekate mängijate (Oper, Poom) kasutamist nende karjääri lõpuaastatel või laseb neil karjääri lõpetada mujal Eesti klubides näiteks Levadias?
See sõltub mängija tüübist ja tema eesmärkidest. Kui mängija on selline, et otsib karjääri lõpetamiseks parima palgaga mugavat kohta, siis on tal õigem mängida Levadias, kui ta tahab endast veel midagi anda järgnevatele põlvedele ja pingutada, siis Floras. Poom on kindlasti mängija, keda ootame klubisse tagasi suure ärevusega. Operi kohta on praegu vara otsustada, ta on Poomist 5 ja pool aastat noorem.
Teada on, et Levadias on palgad kõrgemad ning ka duubelvõistkond ja paljudel noormängijatel on töölepingud. Kas see ei tee teid murelikuks, et paremad mängijad lihtsalt lahkuvad teie süsteemist?
Kasvatame üles suure hulga mängijaid ja on loomulik, et enamik neist ei saa elukutseliseks. Klubid, kellel pole oma noortesüsteemi, ei ole ka mängijaid, kellele lepingut ei pakuta, on vaid väljast kutsutavad mängijad ja tekib mulje, et kõik on kaunis. FC Flora ei taha olla nagu FC Chelsea, meie jaoks on huvitavam olla FC Flora ja täita oma rolli ja teha nii maailma kaunimaks.
Lisan, et meie nägemuse järele peab noormängija esmene mõte olema mitte raha, vaid areng. Mängija, kes valib arengule raha, ei ole meie jaoks huvitav. FC Florast on välismaale siirdunud umbes 50 mängijat, FC Levadiast 2-3, kõneväärt on vaid Kruglovi ja Pareiko üleminekud.
Kristian Marmor otsustas nii, aga ma ei tea ühtegi teist mängijat, kes meie juurest oleks minema läinud. Muidugi teeb mind kurvaks, et poiss, keda aastaid toodi Türilt klubi kulul Kehtnasse treeningule ja viidi koju, arvas, et klubi on tema heaks vähe teinud ja ei suuda garanteerida tema ande avanemist. Kahtlemata on Marmor praegu sundseisus ja kindlasti areneb inimesena, sest ta mängib Esiliigas ja tema ambitsioone arvestades ei ole seda kindlasti lihtne taluda, kuid väljapääsu enam pole ja see võib aidata kaasa tema saamiseks kõvaks mängijaks. Aga nii saadaksegi täiskasvanuks.
Kas toetate viimastel aastatel levinud slõuganit - jalgpall on parem kui seks?
Jalgpall ei ole parem kui seks, kuigi nad on sarnased - tribüünilegi tullakse ju samastuma ja tundma, et sa ei ole üksi.
Kas profisport on meelelahutustööstus või midagi muud?
Profisport on üks elu peegeldusi ja mulle ei meeldi selle nimetamine meelalahutustööstuseks. Loomulikult võib läheneda ka nii, et Metallica on seni elu peegeldus, kuni Hetfield ja Ulrich lasevad laval välja neisse kogunenud pinget ja ängi, aga see muutub meelelahutustööstuseks, kui nad lihtsalt mängivad. Selles mõttes vist jalgpall kuigi lihtsalt meelelahutustööstuseks ei kvalifitseeru, sest enamasti käib väljakul korralik lahing.
Metallicat mainisin näiteks, tean, et nende poolt peegeldatav sõnum on algolemuselt siiras, aga ma ei leia sellest sõnumist enda jaoks tuttavat.
Rääkides publikust, siis miks ei kohusta FC Flora oma noortreenereid ja noortemeeskondi, et nad käiksid igal või näiteks pooltel FC Flora kodumängudel? Kas te ei leia, et niimoodi suureneks noorte side meeskonnaga? Kas nii ei oleks võimalik kasvatada põlvkond, kes hakkakski tribüünidel käima ja hakkaks tulevikus sinna viima enda lapsi?
Oleme seda arutanud, aga soovime selleni jõuda teisiti, mitte läbi kohustuse. See peab tekkima loomuliku vajadusena ja saaks nii tõepoolest olla side noorte ja esindusmeeskonna vahel ja nii tekib tõepoolest ka huvi liiga vastu. Aga seda ei saa ja ei tohi teha kohustuseks.
Miks naiste jalgpall nii vähe tähelepanu pälvib?
Naiste jalgpall on siiski meeste jalgpalli kopeerimine ja naiste jalgpall huvitav siis, kui seda mängivad naised on mängoskustelt ja ka füüsiselt meeste sarnased, aga see ei ole enam huvitav looduse loogika seisukohalt. Naine on siiski loodud millekski muuks, kui võitluseks. Samas on naiste jalgpall oluline tegevus mängijatele enestele.
Kui Sa mõtlesid Eesti naiste jalgpalli, siis on selge, et kõigepealt oli vaja tekitada meeste jalgpall ja selle järel tuleb loogiliselt ka naiste jalgpall. Juba ongi naiste jalgpallis võistlemas rohkem naiskondi, kui teistes pallimängudes.
Mainite, et välismängijate toomine pärsib Eesti jalgpalli arengut. Miks siis ka Floras on aja jooksul päris palju välismaiseid pallureid olnud. Eelmise hooaja norrakas, küll taset minu arvates ei tõstnud. Kas teie arvates tõstis?
Floras olid välismaalased algperioodil ühelt poolt taseme tõstmiseks, sest siis meil oma kasvandikke veel polnud ja teiselt poolt investeeringuks, sest mängijate müügiga oli vaja teenida raha uute jalgpallurite kasvatamiseks. Eelmise hooaja norrakas ei saanud võimalust, sest koondise jaoks oli vaja mängitada Viikmäed.
Kuidas suhtute seisukohta, et Eesti meistrisarjas võiks olla üks ring mänge vähem? Ehk väldiks see olukorda kus Meistriliiga lõppedes on vahed esimeste hulgas juba liialt suured.
Neljas ring on oluline kõigepealt mängude arvu seisukohalt. On olemas optimaalne arv mänge, mida profisportlane aastas peaks kaasa tegema. See arv oli meie tippmängijatel juba käes, aga liiga kesmine jalgpallur mängis liiga vähe. Liiga laiendamine kandis just seda tähendust - et keskmine mängija saaks rohkem mängida ja sellisel moel läbi oma arengu liiga keskmist taset tõsta. Lisaks on neljanda ringi tähendus veel ka selles, et kummalisel kombel hakkavad meeskonnad siis ühtlustuma - tippudel tekib tülpimus ja nõrgematel treenitus.
Kuidas on võimalik, et isegi tippmeeskondade jalgpallurid nii kehvalt söödavad, nagu käimasoleval MM-il korduvalt näha on olnud? Nende valesöötude hulk on lihtsalt hämmastav. Ja siin ei saa seda õigustada ka selle ettekäändega, et kõrvalt on lihtne arvustada, ole ise mees ja tee ära jne. Sest jalgpall on ju nende AMET, nad saavad mängimise eest ju palka, tegelevad mängimisega, selle harjutamisega kogu aeg. Milles siis ikkagi asi? Kas peab ikkagi paika ühe kuulsa treeneri (vist oli see César Luis Menotti) 15-20 aasta tagune ütlus, et tänapäeva jalgpallis on kasvanud MÄNGIMISE kiirus, kuid kahanenud MÄNGU AJAL MÕTLEMISE kiirus?
Just, asi on mängu tempo ja mõtlemise tempo vahekorras. Mängu tempo on kasvanud väga kiireks ja inimese füüsist on lihtsam arendada kui mõtlemist. Mõtlemise kiirust treenida vist ei olegi üldse võimalik. Ja kiire mõtlemisega inimesed leiavad sageli rakenduse mujal kui jalgpallis ja neil ei pruugi olla jalgpalluriks saamiseks vajalikke füüsilisi eeldusi. Siiski ütlen, et valesöötude hulga üle imestamine kaob samal päeval, kui oled proovinud seda kõike järele teha.
Miks te kogu aeg pruuni vestiga käite?
Tegelikult vestid vahetuvad ja on olemas talvine ja suvine variant. :o) Aga lambanahkne vest on sellisena talisman ja ma ei tunne end ilma temata hästi.
Tänud heade vastuste eest!
Pole tänu väärt, selline suhtlemine ja oma mõtete väljaütlemine on heaks vahelduseks rutiinsele tööle, mida päevast päeva tuleb teha. Mulle meeldib väljendada ennast ja selgitada oma mõtteviisi, sest usun, et nii on võimalik teha maailma arusaadavamaks ja läbi selle ka ilusamaks. Ilusat suve ja ilusat maailmameistrivõistluste teist poolt kõigile! Ja ärge unustage meie oma jalgpalli!
|
