Juhtkiri: euro käibib juba
30.05.2008 00:01
Müüjaga kokkuleppel võib kaubelda mis tahes valuutas
|
|
|
|
Eesti Vabariigi rahaseaduse paragrahv 3 ütleb, et ainus seaduslik maksevahend Eesti Vabariigis on Eesti kroon ning et Eestis asuvatel juriidilistel ja füüsilistel isikutel ei ole õigust kasutada omavahelistes arveldustes muid maksevahendeid peale Eesti krooni. Postimees tegi eile eksperimendi ja püüdis välismaalasest turisti teeseldes Tallinnas sadamalähedastes kauplustes ja baarides maksta eurodega. Selgus, et saab küll. Välja tuli seegi, et kauplejad tegelikult seadust ei rikugi. Seadus on lihtsalt ajale jalgu jäänud.
Eesti Panga selgitusel võivad ostja ja müüja lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt vabalt valida, millses vääringus nad arvlevad. Peaasi et mõlemad oleksid tehinguga nõus. Piltlikult öeldes võib maksevahendiks olla ka vorst, kui osapooled on sellega päri.
Eurodega arvlemisel on siiski üks piirang: majandusministri 2006. aasta 1. septembrist kehtima hakanud määruse järgi peab eurodega tasumisel kauba hinna ümber arvestama ametliku kursi ehk 15,6466 krooni euro eest järgi. Postimehe eksperiment näitas, et kaupmehed peavad sellest nõudest ka enam-vähem kinni, «eksides» enda kasuks 10–15 eurosendi (1,5–2,3 krooni) jagu, vaid ühes poes küsiti 98-kroonise veini eest kaheksa eurot ehk ümberarvutatult 125 krooni.
Seega saab Eestis maksta nii eurodes kui ka kõigis teisteski valuutades, kui müüja ja ostja on tehingus ühel meelel, pealegi teiste rahaühikute puhul pole vahetuskurss paika pandud, see on jällegi kokkuleppe teema.
Kuigi ametlikult pole Eestis krooni kõrval käibel teist raha, see tegelikus elus toimib. Ja kuidas mõistagi hukka õhtul hilja turistist kliendi peale võtnud ja juba sihtkohta sõitma hakanud taksojuhti, kes kliendi teate peale, et kroone pole, peabki leppima näiteks eurodega. Või võtame Tallinna uue moodsa ühiskäimla, kus hädaline saab tasuda eurosentides – see on ikka parem kui kroonipuuduse tõttu kuhugi nurga taha pagemine.
Kuid kuna eesti keelt kõnelejaga needsamad välismaalaste eurode aktsepteerijad valuutas arveldamist ei soovi, näitab, et ega päris «puhtaks» nad oma tegevust ka ei pea.
Kuid miks siis endiselt hoida Eesti krooni ülimuslikkusest rääkivat seadusepunkti? Esiteks selleks, et Eesti krooniga peab saama maksta. Teiseks, nagu nendivad pangandusinimesed, on ehk rahaseaduse punkt pisut ajale jalgu jäänud, sest ulatub ju krooni tuleku aastasse 1992, mil oli oluline oma raha kaitsta ning tekitada selle vastu usaldus. Euro-ootuses selle muutmisega kiirustada pole mõtet, pigem võiks valjemini ja avalikult kuulutada, et Eestis on käibel ka euro. |
|
|
|
|
