Aare Kasemets: kui riigikogu hooliks inimestest…
30.05.2008 00:01
Aare Kasemets, TÜ Euroopa kolledži asedirektori kt, endine riigikogu kantselei osakonnajuhataja
|
| |
|
 |
Aare Kasemets |
|
|
|
|
Kui riigikogu liikmed hooliksid inimestest, siis arvatavasti riigikogu liikmete palk, istungitest osavõtt, tuntus, maine jms asendusteemad ei ületaks nii sageli uudiskünnist.
Inimestest hoolimine eeldab riigikogus tipptasemel rasket vaimset tööd, sest nõuab teadmisi eelnõude mõjust inimestele, majandusele, loodusele jne, et mõista, kas eelnõu vastab valijate vajadustele ja ootustele.
Kes saavad tulud, millised on kulud ja mida tuleb teha seaduste rakendamiseks koostöös omavalitsuste, ettevõtete ja kodanikuühendustega.
Lauri Linnamäe meenutas (PM, 25.04) seoses töölepinguseaduse eelnõuga omaaegset Lääne-Saksa kantsleri Konrad Adenaueri valimisvõitudele viinud poliitsõnumit «Keine Experimente!» Pole kahtlust, et teadmistepõhine poliitika/õigus, mis ei jäta ühegi inimrühma elu julma juhuse hoolde, meeldib valijatele ja toob poliitikuile hääli.
Inimeste vajadusi, ootusi ja võimalikku käitumist on vaja teada, sest mitte riigikogus vastuvõetud seadused, vaid ikka Eesti inimesed ise oma valikutega viivad (või ei vii) seadusi ellu. Rahva õiglustunne ja käitumine sõltub ka poliitikute käitumisest.
Mulle teeb muret, et riigikogu mainelanguse ajal on löögi all ka sotsiaalteadused ja -teadlased. Hiljuti tõmbas literaat Mihkel Mutt (PM, 26.04) elegantse kergusega kõik sotsiaalteadused Tallinna–Tartu liinil ühele «vasakpoolsuse liistule».
Kui me usume parlamentaarse demokraatia kui valitsemisvormi headusesse ja hoolime Eesti inimeste lootustest, õigustest ja vabadustest, siis seda peaks iga riigikogu liige maailmavaatest sõltumata ikka teadma, kui paljude inimeste elu ja kuidas vastuvõetav seadus mõjutab.
Aastast 1993 kehtivate õigusloome eeskirjade järgi peab mõjualane teave olema iga seaduseelnõu seletuskirjas, kuid uuringud näitavad, et tihti see nii pole ja kahjuks riigikogu liikmed ei suuda või ei soovi alati ministeeriumide või huvirühmade infot isegi kontrollida, rääkimata sõltumatu parlamentaarse raporti tellimisest.
Teisalt, jälgides sotsiaalteaduste rakendusi seadusloomes, pean nõustuma poliitikute jt kriitikaga neil juhtudel, kui ühe eriala sotsiaalteadlased, näiteks sotsioloogid või -lingvistid, püüavad kõiki sotsiaalteadusi esindada ega kaasa analüüsidesse majandusteadlasi (kulu-tulu analüüs), geograafe (mõjude jaotus ruumis) või riigiteadlasi.
Euroopalik poliitika on vastutustundlik – kui poliitik soovib ka tegudes lähtuda põhimõttest «ära tee teistele seda, mida sa ei taha endale ega oma lähedastele», siis peaks ta tundma sotsiaalteadusi või -teadlasi ja loomulikult ka seaduste mõjualas töötavaid kodanikuühendusi.
Inimestest hoolimine on esiteks moraali küsimus ja alles seejärel teaduse (kui uute teadmiste ja põhjuslike seoste otsimise), poliitika (kokkuleppimise kunsti), õiguse (seaduste kooskõla taotluse), majanduse (kulude-tulude jaotuse) või avaliku halduse (seaduste rakendamise) küsimus.
Üks küsimus on veel – mis sunniks seadustega inimeste ellu sekkuvaid poliitikuid omandama uusi teadmisi ühiskonnast?
Rahvusvahelises parlamentide uurimisteenistuste võrgustikus (ecprd.org) arutleti kuluaarides korduvalt selle üle, kuidas luua tingimusi, kus poliitikutel oleks kasulik uuringuid kasutada. Ehk kuidas teha uuringute küsimine ja kasutamine poliitikutele nii kasulikuks, et nad inimeste eluga vähem katse-eksituse meetodil eksperimenteeriks?
Siin tulevad poliitikute, ametnike, valijate, sotsiaalteadlaste jt kõrval mängu ajakirjanikud.
USA Kongressi endine nõunik
W. H. Robinson rääkis ühel parlamendiametnike kohtumisel sellise loo: kui ühiskonda puudutav uurimisraport ei sisalda USA riigisaladust ega kongressi siseinfot, siis püütakse uuringu tulemused ajakirjandusse viia, ja niipea kui analüütiline artikkel on ilmunud, tormavad poliitikud ja nõunikud uuringut lugema, sest nad teavad, et USA ajakirjanikud valdavad fakte ja küsivad otsekoheseid küsimusi – kui poliitik jääb probleemile lahenduste pakkumisel üldsõnaliseks või pole uuringust kuulnudki, siis võib ta USA poliitilises konkurentsis kaotada sel määral poliitilist kapitali (= valijate hääli), et tal ei ole järgmine kord valimistele asja.
Et riigikogu liikmed ei saa olla eksperdid kõigis Eesti elu küsimustes ja teadustöö kogemus on vähestel, on vaja häid poliitikanõunikke (kes oskavad uuringuid lugeda).
Analüüsiteenust pakuvad ka riigikogu kantselei osakonnad, ülikoolid jt, arupärimiste korral aga ministeeriumid.
Viimane näide, kus sotsiaalteadlased aitavad nii poliitikutel, ametnikel kui ka ajakirjanikel nende eesmärke sihtida. Nimelt on ministeeriumid ja riigikogu liikmed sageli nurisenud, et miks pressiteated ei ületa uudiskünnist ja uudistetoimetajad ei vali neid käsitlemiseks.
Asi võib kohe muutuda, kui seaduseelnõu seletuskirjas või pressiteates on täpsed andmed mõjustatud inimeste ja ettevõtete arvu, asukoha, tegevusala, probleemide, kulude-tulude jms kohta. Neid andmeid lugev ajakirjanik peaks hoobilt tabama ... oi! – see (näiteks) tööseaduse eelnõu puudutab ligi 900 000 võimalikku töövõtjat ja kõiki tööandjaid (u 97 500 juriidilist isikut) – see on ju meie unelmate lugejaskond, meie lehe homsed tellijad ja reklaamiandjad! Avaldame!
Neile, kes ei tunne isiklikult ühtegi poliitikut, võin riigikogu endise ametnikuna kinnitada, et üks tubli poliitik on nagu iga teine tubli inimene. Kui mõni aktiivne kodanik (nt sotsiaalteadlane) osutab probleemile ja lahendustele, siis ta vaatab (meedia)peeglisse, küsib lisainfot, kaalub era- ja perekonnas oma valikuid ning püüab olla homme parem kui täna.
Autor on TÜ Euroopa kolledži asedirektori kt, endine riigikogu kantselei osakonnajuhataja
|
|
|
|
|
