Näha vägivalda ja pimedat raevu Tallinna tänavatel on õõvastav, uskumatu ja kohutavalt valus. Mul on tunne, nagu oleks mind pekstud, mulle näkku sülitatud ja mind sõimatud fašistiks. See, et olen sündmusi jälginud teleriekraani ja muude infokanalite vahendusel Hiiumaalt, ei loe põrmugi. Vihast marodööritsejate vastu saab aga õige pea sügav kurbus ja hingemattev äng, mis ei lase isegi magada. Meeldiv illusioon edukast, intelligentsest, positiivselt transformeerivast ja rahvuskonfliktideülesest Eestist on rõveda kõmaka saatel õhku lennanud. Poliitiline retoorika kurjategijate karistamisest ei aita meid karvavõrdki, kui me tegelikke probleeme õigete nimedega ei julge nimetada. Jah, muidugi, vandalism ja laamendamine, see ta on ja reageerima sellele peab. Aga tuleb suuta vaadata selle pimeda viha taha. Need märatsevad vene keelt kõnelevad noortekambad käituvad nagu nurkaaetud metsloomad. Fakt on see, et tegemist ei ole üheainsa mälestussamba teisaldamise tagajärjel sündinud reaktsiooniga. See oli kõigest päästik, mis vallandas sündmuste ahela. Kui me ei suuda mõista, et see tume viha on pika aja jooksul kogunenud väga paljude komponentide kogusumma, kui me ei tea ega tahagi teada, mis need komponendid täpselt on ja kui meie ainus reaktsioon on korrarikkujate karistamine, ei ole meil lootustki millegi ühtse Eesti taolisele. Kuidas on võimalik, et klasside kaupa tulevad noored vene koolidest riigikogu hoone ette karjuma «fašistid»? Miks on Eesti venekeelne meedia Vene propagandasõja üks kahuritorudest? Mida õpetatakse vene lastele vene koolides Eesti ajaloost? Niisuguseid retoorilisi küsimusi võiks esitama jäädagi. Minu konstruktiivne küsimus on: Kas oleks kuidagi võimalik moodustada mingi Üksteise Mõistmise Foorum, kus oleksid esindatud nii eesti kui ka vene kogukonna arvamusliidrid – ma küll ei tea, kes nad võiksid olla –, aga parem, kui seal ei oleks poliitikuid ja loomulikult mitte ekstremiste. Küll aga võiks seal olla haritud ja südametunnistusega inimesi, kes valutavad südant kujunenud olukorra pärast ja kes vastastikuste süüdistuste asemel suudavad valusatele, rahvuslikul pinnal kerkinud probleemidele silma vaadata, neid lahti rääkida ja lahendusi otsida. Loomulikult peaks need mõttevahetused leidma adekvaatse kajastuse nii eesti- kui ka venekeelses meedias. Mul ei ole illusiooni, et see ümarlaud või mis nime ta ka ei saaks, oleks kiireks lahenduseks kujunenud olukorrale, ometigi on vaja dialoogi pidada. Ilma selleta jääme püssirohutünni otsa istuma. |
