Lihtsalt teisele kanalile lülitamine ju ei aita, tekitab ainult trotsi. Lisaks on sealgi suure tõenäosusega enam-vähem sama lugu või hullem veel – äkki esineb mõne erakonna või institutsiooni PR-inimene, kelle ametinimetus maakeeles kõlab lihtsalt – valetaja. Ehk peaks selgitama – vaata, laps, see onu/tädi räägib sellist juttu sellepärast, et tema töö on valetamine. Ta saab selle eest palka ja ostab oma lastele jäätist. Tegelikult ta paha ei ole, aga töö on selline. Üritan siiski lihtsalt juttu mujale viia – kuidas koolis läks jne. Ehk saab suhtumise näitamisega hakkama. Ehk saavad vaistlikult aru. Vesteldes ühe vana semuga, kes ise juba aastaid reklaamileiba pruukinud ja nüüd sellest ringist välja püüab murda, jõudsime kummalise tõdemuseni. Pole ju saladus, et komsomoli ja parteisse kuuluti siinmail ikka mingitel pragmaatilistel põhjustel. Karjäär nõudis, pere tahtis toitmist jne. Ühesõnaga, inimlikult mõistetavad põhjused. Pea igas peres oli mõni selline ja ega talle seda reeglina väga nina alla hõõrutud või kui, siis purjus peaga. Nüüd on aga pea kõigil selle pragmaatilise sammu teinutel piinlik, ja kui oma eluloos seda tõika kuidagi varjata ei õnnestu, leitakse sobivaid seiku tõendamaks, et sinna mindigi süsteemi õõnestama. Ometi parema meelega seda aega ja toonaseid tegusid siiski ei meenutataks. Reklaam ja PR on alad, kus enamasti tegutsevad intelligentsed, kunstihariduse või -kalduvustega noored hakkajad inimesed. Tänapäeva komsomol. Et tean küll, et nii pole õige ja aus, aga mis sa teed... Pere tahab toitmist. Ja kui mina ei teeks, teeks keegi teine jne. Eks ta nii ongi. Ent kutsuks neid tänapäeva komnoori üles reaalsele vabadusvõitlusele, pühendades vähemalt päevakese kuus mittetarbimise reklaamimisele kas või isikliku bloogi kaudu ja näiteks tolle vanematekogu hüpoteetiliste liikmete parameetrite sõnastamise ja hiljem nende sõnade kuulutamisele. Sest tasuks juba praegu hakata mõtlema sellele, kuidas oma CV-d tuleviku jaoks maitsekamaks kujundada. Et tegelikult osaleti selles mängus ainult selleks, et tarbimisühiskond kiiremini oma lõpu leiaks. Sest selles, et kommunistliku re˛iimi kokkuvarisemisega võrreldav või tõenäoliselt suuremgi muutus meie (maailmajao) elukorralduses aset leiab, pole mul vähimatki kahtlust. Küsimus on ainult selles, millal see juhtub ja kui dramaatiliselt kulgeb. Laulvat revolutsiooni meenutades tasuks ehk vanad, tarbimisühiskonnale eelnenud laulud ikka aeg-ajalt üle korrata, kuigi see võib praegu tunduda paljudele pisut kohatu. Sest mine tea – äkki tuleb neid kunagi uuesti koos ette kanda. Vähemalt laulu tublist Matsist ja tema mütsist. Ehk peaks algust tegema juba sel suvel?
|
Vanemad uudised
