| |
|
 |
Kivi «Seitsme venna» omaette väärtuseks on Soome ühe kuulsaima kunstniku Akseli Gallén-Kallela illustratsioonid.
Foto: Repro |
|
Aivo Lõhmuse viimane vägitegu
30.04.2005 00:01
Rein Veidemann, toimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Tunaeile sai kuu aega luuletaja, tõlkija ja publitsisti Aivo Lõhmuse surmast.
Paljude loojate saatuseks on, et osa nende tehtust jõuab rahvani postuumselt. Ei
saagi seda võtta ülekohtuna, sest elu on lühem kui kunst.
Midagi jääb ikka pooleli, käsikirja raamatuks küpsemise hetkeks võib autor ise olla juba lahkunud. Nii läks Aivo Lõhmusegagi. Kivi eepose uustõlge Lõhmus on soome kirjandust varemgi vahendanud ja tundnud end soome kultuuris ning ühiskonnaelus koduselt. Kui ta otsustas 1870. aastal ilmunud ja 1924. aastal Tuglase poolt eesti keelde tõlgitud Aleksis Kivi peateose «Seitse venda» uuesti eesti keelde ümber panna, siis lähtus ta mujal käibivast enesestmõistetavusest, et enam-vähem igale uuele põlvkonnale tehakse maailmakirjanduse klassikast uustõlkeid. Põhjuseks pole mitte ainult keele muutuvus, kuigi see on määrav, vaid ka teose vastuvõtu ümbruse kiire teisenemine, mis nõuab uusi järelsõnu, tekstikommentaare, koguni keele esituse ehk diskursuse ülevaatamist. Lõhmus tunnistab «Seitsme venna» järelsõnas end olevat leidnud kõhklustelt, kas tema katset ei tõlgendata väljakutsena Tuglasele, kelle kanooniline autoriteet eesti kirjanduses laienes ka tema tõlgetele. Praegu gümnaasiumi lõpuklassides kohustuslikku «Seitset venda» loetakse üsnagi kriitikavabalt tõlke enda suhtes, kuigi Lõhmus on avastanud ridamisi tõlkevigu. Läinud teisipäeval Aivo Lõhmuse mälestusele ja raamatu esitlusele pühendatud Soome Instituudi seminaril kõnelnud kirjanik ja tõlke üllitaja, Eesti Raamatu peatoimetaja Rein Põder avaldas lootust, et kirjandusõpetajad ja kooliraamatukogud tulevad ajanõuetega kaasa ning Lõhmuse Kivi-tõlge leiab elavat tähelepanu. Värske ja hoogne Lõhmuse tõlgitud «Seitset venda» lugedes tabad end mitmelt äratundmiselt, mis ei tähenda küll Tuglase tõlke kummutamist, küll aga laseb Kivil ilmuda hoopis värskemal ja kaasakiskuvamal kujul. Luuletajana endale nime teinud Lõhmus on «Seitsme venna» luuletuste tõlgetes küll hoopis teist masti mees kui Tuglas seda olnud. Lisaks luuletõlgete uuele kvaliteedile kasutab Lõhmus alliteratsiooni ja assonantsi ka proosateksti enda edasiandmisel, mis lisab tekstile eepilist suurejoonelisust ja heakõlalist dünaamikat. Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon kas või ühe juhuslikult leitud näite neljandast peatükist, kus Jukola poisid seavad end oma kakluses saadud haavu parandama. Jälgitagu vaid Juhani kõrgelennulist repliiki ja selle esiletoomiseks kasutatud keelelisi vahendeid. Hinge- ja ihuhaavade parandamiseks mõeldud toopi viina kommenteerib ta nii: «Sellest piisab vaevalt võideks seitsmele mehele. On ju siin, Jumal ise teab, haavu kui tähti taevas; ja kangesti valutab ja tuikab see silm, aga kangemini veel sapp ja süda siin seespool. Aga kõik on korras, kõik on korras! Ei ole Jukola Jussi veel surnud!» Eks mõju seegi näide otsekui luuletus. Tihe seos Piibliga Omamoodi väärtuseks tuleb aga kahtlemata lugeda Lõhmuse joonealuseid kommentaare, milles selgub «Seitsme venna» tihe dialoogiline seotus Piibliga. Lõhmus võttis selle koormava lisatöö ette täie teadmisega, et tema arvates «muudab Kivi teksti sedavõrd tiheda strukturaalse seotuse esiletulek Piibli ja muu usulise kirjandusega /- - -/ meie ettekujutust nii «Seitsme venna» struktuurist kui ka kogu Aleksis Kivi loomingust.» Nii see on. Olen ka ise mõelnud, mis on teinud Aleksis Kivi «Seitsmest vennast» soomluse tüviteksti ja mis on põhjuseks, et samasuguse staatuse on omandanud eesti kultuuris Oskar Lutsu «Kevade». Arvan koos Aivo Lõhmusega – kuigi ma ei saa enam iialgi temalt kinnitust küsida –, et nii Kivi «Seitse venda» kui ka «Kevade» on vastuoluline sümbioos meie rahvaste kristlikust alusest ja sedasama alust aeg-ajalt kirglikult vaidlustavast või selle vastu mässu tõstvast iseolemistungist. Aivo Lõhmuse «Seitsme venna» uustõlge aktualiseerib niisiis ka meie, eestlaste identiteedi-küsimust.
|
