Kolmapäeval Lilleküla jalgpallistaadionil lühikeste pükste
väel õnnetult lumes sibavaid Kanada vutimehi jälgides tabasin pärast tund aega
kestnud külmetamist, et mind valdab Eesti koondise mängu vaadates taas kord
rahulolu. Üle mitme aasta.
Ei lugenud, et kraesse sadas kilode kaupa lund ja minu
vasakul käel karjus jalgpallisõbrast blond neiu iga rünnaku ajal meie meestele
kriiskava häälega: «Joooksee!!!» Ei lugenud, et tegelikult polnud seal lumes
palliga sumpamises mänguilu ollagi ja parema meelega istunuks ma samal ajal
staadioni naabruses elava tuttava juures ja söönuks teleka ees tema valmistatud
ahjusooja praadi.
Mind rõõmustasid üksikud detailid, tänu millele on
jalgpallisõbral põhjust taas kord olla mitte ainult lootusetu optimist. Mis
sest, et nii ekstreemsetes lumeoludes peetud mängu põhjal on üldisi järeldusi
raske teha.
Sest faktid olid kõnekad. Näiteks see, kuidas Viljandi
nooruk, veel aasta tagasi Eesti meistriliigas jalga väristanud Kaimar Saag mõne
Taanis veedetud kuuga peaaegu päris mängumeheks muutunud oli. Enesekindlamaks
ja pallivaldamise osas kvaliteetsemaks.
Või siis see, kuidas aastaid jalgpalliringkondades kohati
teenimatut kriitikat saanud Tarmo Kink on väljakul muutunud küpseks mängijaks.
Kuidas? Teda on väljakul üha rohkem näha. See tähendab, et ta loeb mängu
paremini, liigub õigetesse kohtadesse ja saab nii rohkem võimalusi.
Mulle meeldis, et koondise keskväljamootor Konstantin
Vassiljev julges mitmel korral mängu otsustavalt endale võtta. Mis on muidugi
loomulik, kui arvestada, et koondise treeneripingil istub Vassiljevi kauaaegne
juhendaja Tarmo Rüütli. Mees, kes Vassiljevilt koondises ilmselt just sellist
mängu ootabki. Ei loe, et Vassiljev paaril korral keskel ohtlikult eksis. Sest
kes ei proovi, see ei arene. Ja kus siis mujal proovida kui sõprusmängus. Eriti
kui veel lumel end eestlastest palju kohmetumalt tundnud kanadalased selleks
väljakul lahedalt ruumi jätavad.
Kuid mis kõige tähtsam – mulle meeldis meie meeste mäng üldiselt.
See, kuidas nad teisel poolajal enamiku kahevõitlusi vastastega võitsid. Ja
see, kuidas nad teineteist ettearvamatutes väljakuoludes platsil toetasid.
Jalgpalliplatsil on see edu tähtsaim võti. Ainult nii saame kunagi kätte oma
esimese tõeliselt suure jalgpallivõidu.
Ja veel. Koondise sisekliima on pärast välistreenerite
ajastu lõppemist oluliselt paranenud. Mängijate näod olid juba enne võidukat
kohtumist naerul. Ja see pole üldsegi nii vähetähtis, kui kõrvalt paistab.
Kui niimoodi, kild killu haaval asja vaadata, siis polegi
üldpilt meie jalgpallikoondisega enam nii lootusetu. Mis sest, et tööd on veel
roppu moodi teha.
|