Kuid retoorikaks ja populismiks sobivad pahatihti süütumadki teemad, ja seda mitte üksnes poliitilises käibes, vaid ka sellele vastukaalu pakkuvais, intellektuaalide hallatavais keskkondades, olgu selleks kolumn, olgu selleks teatrilava.

See pole siiski «Libahunt», mille konformismi ja indiviidi vastutuse teema moodustab alati pooltoone ja alternatiive — mis haakub ühiskondlike oludega küll alati, kuid konkreetne suhestumine nõuab pingutust.

Raha võimu kirumisega on aga teatavasti peaaegu võimatu puusse panna, olgu kõneleja siiruseaste milline tahes. Ja küllap selles, alusmaterjali esmapilgulises üksühesuses, tema põhiline vastupanu seisnebki.

Rahas pole küsimus

Noormets on valinud julgema tee ja hakanud advokaadiks hoopis Mogri Märdile (Jaan Rekkor).

Lavastuse esimene pool oma pisut karikeeritud tegelastega, debiilsevõitu noore Märdi (Ago Anderson) ja Miiliga (Kaili Närep) ning võimendatult pragmaatiliste Leena (Ireen Kennik) ja Anuga (Siina Üksküla) paneb algul arvama, et lavastaja võitleb ka mingit meediumivõitlust, otsides võõrituse kaudu läbimisauku Kitzbergi kohati anakronistlikust sõnadevohast. Siiski pole see nõnda.

Seal, kus dramaturgi verbaalne liiasus võikski probleemiks saada, on see lahendatud tekstikärbetega, muus mõttes lavastaja suhe sõnasse aga eksperimentaalne ei ole. Ehk siis teisisõnu – kõik ongi nii, nagu näeme.

Muidugi ei apologiseeri lavastus ei rikkust ega uusrikkust, kuid annab siiski mõista, et rahas pole küsimus. Vähemalt selle jaoks, kes seda omab. Jaan Rekkori Märdi jaoks on küsimus pigem traditsioonides.

Mitte et tema pühadusekäsitlus nüüd üleliia avatud ja inimsõbralik oleks, kuid muret, koguni kurbust, valmistab talle hoopis see põlvkond, kes Peeter Pärna (Sepo Seeman) kombel tuleb tema enda õue peale presenteerima oma paperback-pühakirja ja – paperback-põhimõtteid.

Muidugi on need emotsioonid fundamentalistlikku laadi – mitte igaüht ei vihasta ju pühakuju koomiks – kuid tema enda agendas on need põhjendatud ja neid ei motiveeri mitte kurjus kui selline, vaid isiklikult läbitunnetatud teadmine sellest, mis on vajalik, et enam mitte kunagi piitsaga vastu nägu saada.

Samuti teadmine, et tema lastel ja nende kosilastel pole sellest aimugi ja ilmselt ka mitte tarkust ja jõudu iseseisvalt neist asjust aru saada.

Tegelikult mõjub kõik eelkirjutatu näidendi ümberjutustusena, aga just selle efekti (panna alustekstist huvituma) ongi Noormets saavutanud.

Märdi noorpõlves läbielatud alandus ei ole mitte mööndusega lisandus tema pahelisele natuurile, ega ka mitte pinnas dekoratiivpsühhoanalüütilisteks spekulatsioonideks, vaid nurgakivi täiesti terviklikule ja positiivse suunaga ülesehitavale maailmapildile, millest kiuslik ja äkiline iseloom on vaid üks osa.

Konfliktideni viivad pigem tema pidurdamatu sekkumine ja kommunikatsiooniprobleemid. Kui esimeses on süüdi vähene empaatiavõime, siis teises ehk isegi Märdi siiram ja sirgjoonelisem iseloom tema suhtlus- ja äripartneritest.

Asjadel on hind?

Ka näitlejameisterlikult atraktiivsed dialoogid tema ja Seemani Pärna vahel peegeldavad rohkem suhtlussituatsiooni, kus osapooled kõnelevad eri keeli, kuid üht see lõbustab, teist aga ärritab.

Lõbustab seda, kes arvab, et on oma paindlikuma identiteediga võimupositsioonil, ärritab seda, kes on harjunud, et asjadel on kindel hind. Ja kui see juba nii on, siis olgu see ka üheselt mõistetavaks väärtusskaalaks, et mängu ei tuleks koomiksid ja puuslikud.

Lavastuse lõpp näitab, et eksivad kõik. Kauka jumala kummardamine ei vii küll «tõelusele» lähemale, kuid kauka-ateismi pole kahjuks olemaski.

Valede valikute tegija võib kaotada koguni mõistuse, kuid ometi tuleb teda võtta tõsisemalt kui valikutest hoidujat.

Teatrietendus

«Kauka jumal»

Eesti klassiku August Kitzbergi draama raha ja inimese teravast vastuolust

Lavastaja Andres Noormets

Peaosas Jaan Rekkor

Osades Ireen Kennik, Helle Kuningas, Kaili Närep, Siina Üksküla, Ago Anderson jt

Pärnu teatris Endla

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5