Lavastajad Frank Andersen, Eva Kloborg ja Anne Marie Vessel Schlüter kuuluvad põlvkonda, kes saanud oma põhikoolituse just Bournonville’i treeningsüsteemis. Kuigi balletitehnika evolutsioon on suundunud lihtsamalt keerulisemale, ei tähenda lihtsam alati mitte hõlpsamat – nii peidab ka Bournonville’i stiili näiline kergus endas võimalikke karisid. Liikumise katkematu voolavus ka kõige keerukamate hüpete ja pöörete juures; tantsu ja pantomiimi põimumine; täpsus nii tantsujadades, žestides kui ka näoilmetes, säilitades igal hetkel eluläheduse ja loomulikkuse. Tallermaa ja ohver Pealtnäha on «Sülfiidi» süžee väga lihtne: õhuhaldjas-sülfiid meelitab nooruk Jamesi tema pulmapeolt minema ja hukkub hiljem nooruki embuses. Sülfiidi surma otsene põhjustaja on nõid Madge’i Jamesile antud õhuline pleed, mis röövib haldjalt tiivad ja muudab ta seega kättesaadavaks, surelikuks naiseks. Jamesi mõrsja Effy abiellub truu austaja Gurniga. Nii kaotab James järk-järgult kõik: sülfiidi, pruudi koos turvalise koduga ning lõpuks ka elu. Kõige selle taga on ka juba mainitud Madge, kes Jamesi pulmapäeval end viimase kolde ette soojendama oli tulnud ja kelle nooruk välja viskas. Aga see lihtsus on petlik. Nii võib Madge’is näha mitte üksnes kättemaksuhimulist vanaeite, vaid ka kõrgemate püüdluste vastasjõudu ning inimese kättesaadavate, maiste naudingute toetajat. Sülfiidid seevastu kehastavad unistusi, maisest vabanemise püüdlusi ja ihalust täiuse järele. James on nende kahe vastandjõu võitluse tallermaa ja ohver. Milline tasand kõlama jääb, ei sõltu mitte üksnes lavastaja tahtest, vaid ka esitajatest. Artjom Maksakov suudab edastada Jamesi nooruslikku siirust ja impulsiivsust – tema käitumise ebakõlad ja karmus (näiteks Madge’i väljaajamine) tulenevad talle endalegi arusaamatutest tungidest ja emotsioonidest. Maksakovi žestid ja miimika mõjuvad loomuliku ja ehtsana ning mõningane tehniline ebakindlus (eriti tuuriga hüpetes) ei sega balletti nautimast. Vladimir Arhangelski on tehniliselt kindlam (kuigi ülakeha koordinatsioon jalgade suhtes jätab soovida ja õlgade jäikus reedab, et tehnika vabast valdamisest on asi kaugel), häirima hakkab aga miimika üheülbalisus. Arhangelskil oleks nagu kolm maski, mida ta vahetab vastavalt olukorrale: kannatav, naeratav ja imestunud; tema liigutustes puudub veenvus. Kahest Sülfiidist sobib roll kahtlemata enam Olga Rjabikovale, kelles on mõistatuslikku, karget malbust ja seletamatut haprust; paraku kipub ka tema näol valitsema tardunud naeratus. Marina Chirkova on teinud tõsist tööd, et sobida rolli, mis tema tantsijanatuuriga täiesti kokku ei sobi (Chirkova võinuks olla suurepärane Effy), ning tema näitlejatöö on meisterlik. Kuigi tantsutehniliselt kindel ja nüansirikas, pääseb mõnes stseenis võimule Sülfiidile kohatu temperament. Suurepärase näitlejatöö on teinud Madge’i kehastavad Vitali Nikolajev ja Juri Mihhejev. Mõlemad on erinevad: esimeses jääb peale deemonlikum pool, teises inimlikum külg, kuid žestid ja miimika on väljendusrikkad, arusaadavad, ilma liialdusteta. Samuti jääb meeldivalt silma Aleksander Prigorovski esitatud Jamesi võistleja Gurn, kelle rollis ühineb edukalt kõnekas pantomiim kerge tantsuga. Mõnevõrra kahvatuks jäävad mõlemad Effyd – Ingrid Gilden ja Urve-Ly Voogand, seda just dramaatilistes stseenides. Mis ta siis on? Romantilise atmosfääri loojaks on Mikael Melbye stiilne, romantiline kujundus: esimese vaatuse olustikulisusele annab romantilist hõngu aknast paistev maastikuvaade ja teine vaatus oma vanade, pahklike puudega on ühtaegu salapärane ja realistlik. Balleti kui terviku edu sõltub suuresti ka muusikast – täpsemalt, selle värvide esiletoomisest. Kuigi Herman Severin Løvenskiold ei kuulu muusikaliteratuuri meistrite hulka, võib tema muusika kõlada nii klišeelikult ja tuimalt kui ka värvikalt ja elavalt – kõik sõltub dirigendist. Kui dirigendipuldis on Mikk Murdvee, siis muusika heliseb. Kui Jüri Alperten, siis on tegemist «tavalise balletimuusikaga», mille ainus väärtus on selle kerge tantsitavus. Nii jõuame ka siin küsimuseni: kas «Sülfiid» on püüd kättesaamatu ideaali poole või pelgalt mannetu melodraama. Ballett «Sülfiid» August Bournonville’i romantiline ballett Muusika Herman Severin Løvenskiold Lavastus Eva Kloborg, Frank Andersen ja Anne Marie Vessel Schlüter (Taani) Dirigendid Jüri Alperten, Mikk Murdvee Lavakujundus, kostüümid ja valguskujundus Mikael Melbye (Taani) Esietendus 25. jaanuaril 2007 |
kõik galeriid
