Ent kritiseerijate kõrval on ka üksikuid vaimustunud imetlejaid. Ühed sellised on karikaturistid. Vaadates tagasi kõigile aasta jooksul toimunud tembutamistele riigikogus, valitsuses ja mujal riigiametites, ohkab karikaturist heldinult ja võib raporteerida kordaläinud töövõitudest.

Päevast päeva poliitilise karikatuuriga leiba teenides tekib karikaturistil poliitikutega koguni teatav ühtekuuluvustunne. Tundub, nagu ajaksime koos ühte asja. Meie ühine töö on justkui jalgpall. Poliitik või kõrge riigiametnik sooritab oma lõbusa etteaste (võite seda ka ämbriks nimetada), sellega annab ta just nagu söödu värava kõrval seisvale karikaturistile, kellel pole muud teha kui pall õrna kannapuutega väravasse suunata, ehk siis vastava ametimehe säravad teod üles joonistada. Tõsi, on ka raskemaid päevi.

Jätkates võrdlustega jalgpallist, kohtame sageli olukorda, kus potentsiaalne sööduandja hoopis ise värava lööb. Mõtlen siin olukordi, kus minister või mõni teine laialt tuntud ja lugupeetud koomik saab hakkama sellise tembuga, et tegu ennast võibki juba karikatuuriks nimetada. Esimese hooga meenuvad sellest aastast justiitsministri mõõdikud, politseijuhi seiklused mootorite maailmas ja muidugi väike süütu poliitiline kohuke, millel pole vähimatki pistmist ühegi Eesti poliitilise parteiga. Sellisel juhul on vaene karikaturist väga raskes olukorras.

Teame, et karikatuuri ajaloo algusest on seda defineeritud eelkõige kui liialdust. Aga kuidas karikeerida sündmust, mis iseenesest on juba liialdus ja pretendeerib auväärsele kohale absurdihuumori paremikus? Ainuke liialdus, mis siis päevakorda tekib, on pisut suurem nina ja rõhutatud lõualott ehk ka karvased jalasääred. Kõik muu tuleb lihtsalt joonistada nii, nagu on. Kuid kui autoril ei õnnestu omalt poolt loomingusse miskit lisada, jääb järgmise päeva karikatuurini pooliku töö tunne. Pealegi tekib küsimus, kas ja kui palju peaks joonistaja oma honorarist niinimetatud musta töö tegijale jätma ja üleüldse, kuidas jagada autoriõigused.

Teine keerulisem olukord tekib siis, kui teemasid on palju. Võtame näiteks päeva, kus minister N kolistab hommikul ämbrit oma ametipostil, samas on X riigiettevõtte nõukogu esimees ajanud hunniku ebaseaduslikku raha vasakule ning lahkub nüüd lõunaks ametist kopsaka hüvitisega, pärastlõunal aga urineerivad riigikogulased S ja T purjus peaga avalikus kohas ja soovitavad politseinikel keelt ninast välja ajada. Õhtuks aga esineb veel sõbralik naaberriik mõne naljaka avaldusega, millega kaasneb sõbralike õhulaevade ülelend... Tulles eespool kasutatud jalgpallinäite juurde, oleks see nagu mäng mitme palliga, milline neist väravasse lüüa? Sellisel päeval tahaks vähemalt nelja karikatuuri joonistada, aga lehes on koht vaid ühele. Raske südamega tuleb valida siis parimast parim.

Kuid enamasti pakub elu Eesti Vabariigis karikaturistile ainult ehedat töörõõmu. Olles aastaid seda tööd teinud, olen hakanud lugu pidama oma ala meistritest, tõelistest koomikutest, kellele võid alati kindel olla. Olgu nad siis ametis valitsuses või riigikogus, volikogus või linnavalitsuses. Kuni Eestis on selliseid tõelisi tegijaid, tulgu mujal maailmas või veeuputus, meil siin saab ikka nalja. Loodetavasti jätkub selline olukord veel aastakümneid ning siinseid karikaturiste ei taba saksa või šveitsi ametivendade saatus, kus naljateemasid peab ise välja mõtlema hakkama!