Paul Bremeri juhitud ajutine koalitsiooni administratsioon teeb jõupingutusi selle nimel, et Iraagi rahvas saaks uue põhiseaduse alusel valida riigi võimuesindajad hiljemalt 2005. aastal Siiski, koalitsioon usutavasti peab kohal olema - sealhulgas sõjaliselt - pikemat aega.

Võrdne Aafrikaga

Loomulikult ei saa väita, et kogu Iraagi rahvas tervitab üksmeelselt koalitsiooni vägede kohalolekut, kuid pole ka põhjust kahelda, et rahva selge enamik soovib elada rahus ning turvalises keskkonnas.

Turvalisuse tagamine siiski paraneb. Esimene väljaõppe saanud Iraagi armee pataljon on olukorra kontrollimiseks piiritsooni saadetud.

Tublisti on täienenud ka kohalikud politseijõud, kes tegutsevad koalitsiooni vägedega tihedas koostöös. Iraagi uus politsei on terroristidele ja kurjategijatele samasugune sihtmärk kui võõrriikide väed.

Iraagi majandus on kahekümne aastaga tugevalt kannatada saanud.

1980. aastate alguses oli Iraagi SKP elaniku kohta aastas 3600 USA dollarit, kuid see langes alla 1000 dollari 2001. aastaks ning praegu on see vaid 500 dollari tasemel, mis on võrreldav Aafrika vähem arenenud riikide näitajatega.

Iraaki juhtiv koalitsioon on seni tööle võtnud üle 100 000 iraaklase, sh 35 000 politseinikku ning 12 000 sõjaväelast

Iraagi uue armee koosseisus. Kuid ligi 30 miljoni elanikuga riigis on töötuid siiani üle 30% tööealisest elanikkonnast.

Raske võlakoorem

Iraagi rahaühik on siiski oma väärtuse mõnevõrra taastanud, tõustes mõne kuu jooksul 4000-lt 2000-le dinaarile ühe USD kohta. Iraagi jaoks muutuvad eriti oluliseks välisvõlgade ajatamisega või kustutamisega seotud küsimused.

Tegemist on ligi 350 miljardi dollari suuruse võlakoormaga, millest Saksamaa, Prantsusmaa, Hiina ja Venemaa arvele langeb 90-miljardiline nõue eelkõige tavarelvastuse ostude eest, 60 miljardit jooksvate lepingute katteks ning 200 miljardit sõjareparatsioonideks 1990. aasta Kuveidi-invasiooni eest.

Majandusanalüütikud arvavad, et ligi 3 miljardit dollarit kulub lisaks eelnevale ühe miljoni välismaale põgenenud iraaklase kodumaale ümberasustamiseks, kusjuures riigi territooriumil arvatakse olevat veel 1,5 miljonit põgenikku. Naftatootmine alles taastub, kusjuures naftamüük on ainuke ligi 12 miljardi dollari suuruse Iraagi riigieelarve allikas.

Kas valgus paistab tunneli otsas?

Eelnevast kirjeldusest kujuneb mõneti apokalüptiline pilt muserdatud riigist, mis hädasti vajab rahvusvahelist abi.

Õnneks, ei ole kõik nii lootusetu. Lendasin koos Eesti kaitseväe juhataja ning teiste saatjatega hämaras üle Bagdadi ning me märkasime, et mõne kuu eest pommitatud suurlinn pole sugugi vähem valgustatud kui Tallinn.

Veelgi enam imestasime Bagdadi peatänavate ning lennujaamast linna viiva kiirtee üle, mis tundusid olevat heas seisukorras. Tundus, et täppispommitamise tagajärjel on tõepoolest üksikud objektid kannatada saanud.

Paul Bremeri administratsiooni esindajad kinnitasid meile, et taastatud on väga palju koole, sildu, teid, energeetika ja naftatootmise infrastruktuuri. Moodustatud on Iraagi uute ministeeriumide tuumikud.

Milleks Eestile Iraak?

Samas, ma arvan, et Iraagist ei saa niipea, kui üldse kunagi, lääneliku vaba maailma tüüpi ühiskond. Meie kultuuriline taust on liiga erinev. Kuid ometi peaks saama Iraagis üles ehitada stabiilse ja mitteagressiivse riigi, kus respekteeritakse vähemalt elementaarsemaid inimõigusi.

Tõepoolest, tegemist on riigiga, kellega Eestil pole kunagi olnud märkimisväärseid kultuurilisi, poliitilisi, majanduslikke või muud laadi sidemeid.

Piltlikult öeldes, mitte Eesti ei läinud esmalt Iraaki, vaid Iraak jõudis kõigepealt meieni. Iraagi küsimus muutus kiiresti globaalseks ning Eesti ei saanud sellest kõrvale jääda.

Eesti esmane huvi on julgeoleku tagamine, kuid mitte ainult oma riigi territooriumil, vaid kogu NATO regioonis ning laiemalt.

Kui USA, Portugal või Saksamaa langevad rünnaku ohvriks, siis on ka Eesti ohustatud ning alliansi liikmena kohustatud tegutsema. Iraagi despoodi poliitika tekitas «mädapaise», mida oli vaja opereerida. Diplomaatilised «anti-biootikumid» ei aidanud.

Eesti abistab Iraaki sellepärast, et seal meie abi vajatakse. Me ei läinud Iraaki sõdijatena või okupantidena, vaid rohkem kui 30 riigist koosneva globaalse koalitsiooni liikmena.

Meie sõjaline panus aitab stabiliseerida sisemist julgeolekut Iraagis. Eesti kaitseväelaste tegevusega Bagdadis ja Tallilis ollakse väga rahul ning nad ise tunnetavad oma missiooni vajalikkust.

Valitsus on lisaks eraldanud Iraagi abistamiseks miljon krooni, kuid meil on veel teisigi võimalusi Iraaki toetada. Iraagi rahandussüsteem ei ole lõplikult kavandatud.

Dinaarid ehk paberrahad on väljavahetamisel, et neil ei figureeriks enam diktaator Saddam Husseini pilt. Iraagi piirivalve on samuti alles loomisjärgus.

Siinjuures tasub meenutada, et Eesti panus Ukrainas, Gruusias ja muudes riikides rahareformi läbiviimises või piirivalve ülesehitamises on leidnud juba aastaid rahvusvahelist tunnustust.

Olles suuremeelsed ning ühtlasi tajudes, kus asub võti meie riigi julgeolekule, kindlustame väljapaistva ning mõjuka positsiooni Euroopa Liidu ja NATO liitlaste seas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3