Lindiehitus ja sellele järgnev heategevuslik kirikukontsert peaksid aitama teadvustada HI-viiruse plahvatuslikku levikut Eestis, millele osutas ka ÜRO aidsiprogrammi hiljutine raport. Kui neli aastat tagasi registreeriti Eestis vaid tosin HIV-positiivset, siis kaks aastat hiljem oli neid lisandunud 1474.

Praegu elab meie kõrval 3559 HI-viiruse kandjat ja 16 aidsihaiget, kes võivad esmaspäeval tähistatavat ülemaailmset aidsipäeva ka endale pühendatuks lugeda.

«Eestis tuleb lisaks aidsi ohtudele teadvustada ka seda, et HI-viiruse kandjad ei kujuta igapäevaelus kellelegi ohtu ja neid tuleb kohelda samaväärselt teiste kaaskodanikega,» nentis Tervise Arengu Instituudi arendusjuht Kristina Tauts.

34-aastane tallinlane, kes ei soovinud oma nime avaldada, on ühiskonna eelarvamuste ja hirmudega puutunud kokku juba üksteist aastat. Ta oli 29. inimene Eestis, kes kuulis tohtrilt: «Te olete HIV-positiivne.» Ta on kena ja arukas, pisut käriseva tämbriga noor mees.

Mida te neid sõnu kuuldes tundsite?

Oi, see oli kohutav shokk. Ma ei uskunud tookord, et Eestis üldse HIVi on.

Kas see hetk muutis te elu?

Ma ei ole oma elus midagi muutnud. Tervis on hea ja ma pole seni pidanud ravimeid võtma. Imestangi, kuidas mu tervis ebakorrapäraste eluviiside kiuste vastu peab, ma ju suitsetan ja nii edasi. Kui ma ei teaks, et kannan viirust, ei saaks sellest arugi.

Ma pole tulevikuplaane teinud, aga ei saa öelda, et oleksin neid näiteks enne nakatumist teinud.

Mille poolest teie elu erineb mis tahes teise inimese elust?

Olen täiesti tavaline inimene, kontoritöötaja, mul on elukaaslane ja laps, kes teavad, et mul on HIV. Tutvusin nendega tükk aega pärast nakatumist.

Kas naine ei kõhelnud suhet loomast?

Pigem tekitab viirus temas hirmu nüüd. Ta kardab, et jään haigemaks, ja enda nakatumise pärast.

Kas olete pidanud viiruse pärast millestki loobuma?

Ei. Pigem olen julgenud rohkem asju ette võtta, näiteks proovisin langevarjuga paadi järel lennata. Muidu poleks vist julgenud, olen väga kõrgusekartlik. Võib-olla ma ikka kardan kiiremat lõppu...

Pole vaja end millegagi piirata, sest kõige rohkem süvendab haigust stress. Mitte kui sa suitsetad või võtad mõnikord alkoholi.

Kellele olete oma viirusest rääkinud?

Kõikidele tuttavatele. Üksteist aastat on olnud aega välja selgitada, kes on sõber ja kes mitte. Mõistjaid on olnud rohkem, aga paljud on vaikselt mu elust kadunud. Ei kardeta niivõrd nakkuse saamist, kui suhtlemist kellegi HIV-positiivsete gruppi kuuluvaga.

Ma ei häbene viirusest rääkida, aga päris avalikult ei taha seda ka teha. Ma ei karda iseenda, vaid oma lähedaste pärast. Et neisse hakatakse halvasti suhtuma.

Miks te tuttavatele oma viiruse avaldasite?

Tundsin endas kohutavat pinget ja hirmu. Üksi selle teadmisega elada oleks olnud veel hirmsam.

Olen ka oma üheööpartneritele viirusest rääkinud - et aus olla ja hilisemaid arusaamatusi vältida. Kunagi pole sellepärast midagi toimumata jäänud.

Paljusid oma saatusekaaslasi te tunnete?

Olen puutunud välismaal kokku väga paljude inimestega, Eestis ehk viiekümnega.

Kuidas nemad on oma diagnoosi talunud?

Kergelt pole keegi seda võtnud. Üks tuttav jättis päevapealt suitsetamise ja napsivõtmise maha ning kavatses aasta jooksul ära surra. Siis korraldasime sõbraga ühe õhtu koos napsiga, panime ta suitsetama ja muutsime lõbusaks. Nüüd on tuttav päris tavaline inimene.

Kas olete pidanud nägema mõne sõbra hääbumist HIVi või aidsi tõttu?

Jah. Kõigepealt nad kõhnuvad, siis langevad juuksed välja, tekivad nahaprobleemid, närvisüsteemi häired. Üks jäi pimedaks. Olen käinud umbes 15 matusel, ja kõik nad on olnud nooremad kui 40 aastat.

Mis diagnoos neile surmatunnistusele kirjutatakse?

Olen üritanud üksikasju mitte teada, aga on jäänud mulje, et see pole gripp ega kopsupõletik. Võib kõlada rumalalt ja ebameditsiiniliselt, aga arvan, et kõige rohkem surrakse stressist ja eluväsimusest.

Miks arvatakse sageli, et HIV ja aids on ainult homoseksuaalide ja narkomaanide probleem?

Sest see on hea moodus end turvaliselt tunda. Inimesed panevad end uskuma, et see pole minu probleem, kuna mina pole ju narkomaan ega homoseksuaal.

Kas teie olete narkomaan?

Ei, aga neli korda olen peol proovinud. See polnud vaimustav kogemus, rohkem ei taha.

Sain viiruse seksuaalsel teel. Arvan, et tean, kellelt. Aga kindel ei ole.

Kas riik on HIV-kandjaid ja aidsihaigeid piisavalt toetanud?

Riik pole meie heaks midagi teinud. Pigem oleme riigile tüliks, sest oleme aastaid võidelnud, et ravimeid saada. Täielikult kättesaadavaks, vähemalt paberil, muutusid need alles tänavu.

Olete ise optimistlik - kuidas turgutate saatusekaaslasi, kes ei jaksa nii elujaatavad olla?

Soovitan neil mitte oma murega üksi jääda. Kui nad ei julge lähedastega rääkida, siis HIV-positiivsete tugigruppi ei peaks ometi kartma tulla.

Ega muud võimalust ole, kui ise rõõmsameelne olla. Loomulikult on minulgi halbu hetki, aga neid oleks ka tervena. Viiruse pärast pole mul elus halvasti läinud.

Tänavu avastatud 777 viirusekandjat

• HI-viirus levib kõige kiiremini Aafrikas ja Ida-Euroopas, sealhulgas Eestis.

• Eestis elab 16 aidsihaiget ja 3559 HI-viiruse kandjat, kellest sel aastal registreeriti 777.

• Aastate jooksul on Eestis surnud umbes 60 HIV-positiivset.

• Täna kell 16 toimub Tallinnas Kaarli kirikus HIV-positiivsete eneseabigrupi ESPO, MTÜ AIDSi Ennetuskeskuse ja Tervise Arengu Instituudi korraldatud tasuta heategevuskontsert.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5