2003. aastast kokkuvõtteid tehes läheb juba raskeks leida eesti plaatide kõrvale võrdväärseid muust maailmast. Väärtmuusikat on ilmunud määral, mida ei saa enam eirata ka «süvajõmmid», kes partituurita loomingut millekski ei pea; rääkimata siis lihtkuulajaist, keda nende turvalistest eelarvamustest lahti turgutatakse.

Tõnis Mägi on viimastel aastatelgi mõista andnud, et ta on mitte ainult parimas mõttes «tuntud headuses», vaid suudab ka üllatada. «Siirius» on aga ikkagi ootamatu - ühtaegu õrn ja sisendusjõuline, värvikas ja terviklik eleegia, milles kummastavad kõlad kohtuvad mõjusate meloodiate ja tekstidega.

Lapsepõlve aistingud

Kust selline plaat tuli? On see midagi sellist, mida laulik ammu tahtis teha, või üllatab see teda ennastki? Tundub, et nii seda kui teist. Tõnis Mägi räägib, et ühel hetkel heitis ta end lahti tohutust muusikalaamast, mida oli sinnamaani kuulanud ja millest mõõtugi võtnud.

Jäädes iseendaga, püüdis ta tabada aistinguid oma lapsepõlvest, 1950ndate lõpust ja 60ndate algusest (albumil on ka instrumentaalpala «1959» ja oma viisiga versioon Juhan Saare kuulsaks helindatud luuletusest «Palus pohli punetab»).

Nendel aistingutel oli ka kõlapilt - toonaste eesti estraadilugude vibrafon, mis kokkukõlas kitarriga on «Siiriuse» nimiloo ja mitme teisegi pala dominandiks.

Teistes lauludes kohtab ent ka marimbafoni ja steeltrummi - eksootilisi pille, mida siin aga ei kasutata mingi rütmilise stilisatsiooni tekitamiseks, vaid puhtalt nende endi tämbri pärast.

Tulemuseks on õrnalt nihkes ja unenäoline saund, mida Tõnis Mägi tavaprofessionaalsetest kõladest pagedes oli otsinud ja mille leidmise eest on ta tänulik muusikutele, kes plaadi salvestamist on kogu hingega võtnud.

Ehk üllatavaimad palad on aga «Maandumispäev/Taevalael» ja teised, mis sisaldavad Hendrik Luugi ja Lauri Liivaku elektroonilisi helisid. Nii mõnigi keskealine austaja on teda ikka veel harjunud «kuldaja rokenrolli» esindusfiguuriks pidama, kuid Deep Purple’i taoliste sauruste üle muigab Tõnis üsna sarkastiliselt.

Nipernaadi jälgedes

Samas huvitab elektroonikas teda sämplimine märksa rohkem kui sünteesheli loomine. Ta kahetseb, et ei õnnestunud kasutada üht eriti veidrat öist kraanitilkumist (mis siiski tundub plaadi marimbahelides alatihti kummitavat).

Kuid ta tunneb rõõmu, et «Taevalael» on äraspidine kokkulangemine näiliselt eri radu kulgeva laulu ja elektroonilise tausta vahel.

Albumi heliline ja tekstiline ühtsus vapustab. Kuuldule tagasi mõeldes meenub sõnakatkeid ja toonijärgnevusi, kuid üle kuulates osutuvad need olema hoopis teises loos kui arvatud.

Tõnis kinnitab, et plaat tuli ühe vägeva puhanguna. Aprillis Peeter Tammearu saadetud luuletekstid Ugala teatri suvelavastuse «Toomas Nipernaadi» tarvis leidsid «sihtotstarbel» kasutamist vaid viies laulus, kuid mitme kõrvalejäänud teksti kokkukõlast kangastus terve uus album.

Ja albumi nimi, «Siirius»? Põhjataeva moodi kargelt tähine on see kõla tõesti, kuid nimiloo tekst on suisa tundmatus keeles. Hispaania? Ladina? Esperanto? Heebrea? Selgub, et hoopiski glossolaalia, spontaanne häälutus, mis ehmatas Tõnist ennastki ja mida ta hiljem ei olnud nõus «selgema» tekstiga asendama.

Tähine põhjataevas

Selgesisulise tekstita lood tunduvad talle paljuski puhtamad; ta kinnitab, et on raske leida luuletusi, mis poleks liiga targutavalt paljusõnalised.

Kuigi album moodustab jäägitu terviku, on sama meeleolu kandumas ka kontserdikavasse lisatud lugudele. Üllatusi ja avastamisrõõmu omaenda lauludes on Tõnise sõnul tulnud veelgi.

Albumi ja kontserdi kogejaid on ootamas erakordne sulam küpsest ja lapselikult kirkast maailmatajust, ühtaegu õdusalt siinpraegune ja süvamüstiline - midagi, mida võib tajuda William Blake’i luules. Kas Eestis tehakse säärast muusikat? Tundub, et just Eestis tehaksegi!

Kontserdituur

Kontserdid kavaga «Siirius»

1. detsembril Pärnu teatris Endla,

5. detsembril Tallinnas Sakala keskuses,

7. detsembril Haapsalu kultuurikeskuses.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.4