Kas on vastuoluline pidada ühtaegu ülioluliseks abielu ja samas õigustada abieluväliseid suhteid?

See küsimus ise, konkreetsed küsitlustulemused ja osutused võimalikule vastuolulisusele paljastavad mitmeid alususkumusi abielu ja seksuaalsuhete seosest, milliseid ma filosoofina ei pea iseenesestmõistetavusteks.

Küsimus vastuolulisusest on veider, kui me just ei eelda, et suhted on eelkõige seksuaalsuhted. Kui me, olles abielus, ei tee probleemi vestlusest sõbra ja võõraga, siis milleks peaks küsimus abieluvälistest seksuaalsuhetest olema erilises staatuses.

Ja miks me eeldame, et just abieluväline seksuaal- ja mitte mingi teine suhe on küsimisväärne ja peab alluma normeerimisele. Et abielu rikkumine on võimalik eelkõige seksuaalsuse kaudu, on seksuaalsuhte fetisheerimine.

Võiksime vabalt kujutleda ühiskonda, kus on valdav heteroseksuaalne monogaamia, aga kus seksuaalsuhteid (sh abieluvälised) ei fetisheerita, aga kus karistatakse surmanuhtlusega pereliiget, kes vestleb n-ö abieluväliselt. Tõik, et seksuaalmoraal ei ole absoluutne, vaid kultuuriliselt sattumuslik, aidaku kaasa sallivusele erinevuste suhtes nii meie kui teistes ühiskondades.

Nõue, et abielu peaks olema eesmärk omaette, on hullumeelne. Ei tuleks loobuda mõtlemisest, mis on abielu mõte üldse, või mis on konkreetse abielu mõte - sellest sõltub, kuidas suhtuda abieluvälistesse suhetesse. Mitte ühestki loodusteaduslikust vms kirjeldusest ei jõua paratamatult printsiibini «kristlik abielu on ainuõige ja abieluväline seksuaalsuhe on lubamatu».

Monogaamne ja heteroseksuaalne abielu ei ole mingi «loomulik ühik», mistõttu saab abieluvälise (seksuaal-) suhte mõiste kuuluda ümberhindamisele. Pealegi on arukas mitte samastada abieluväliseid ja perekonnaväliseid suhteid. Perekonna tähtsaks pidamine ei tähenda paratamatult abielu tähtsaks pidamist.

Inimesed tunnevad abielu ja abieluväliste suhete paaritamisest vastuolu ja hingepiina, sest rikutakse heteroseksuaalset ja monogaamset abielumoraali, mida ühiskond on neisse installeerinud. Enamik inimesi järgib seksuaalmoraali, mida ühiskond (riik, kasvatus, kirik) legitimeerib, ja asi korras. See on lihtsam viis, sest inimene peab ainult moraali järgima, aga mitte moraalile mõtlema.

Kui iganes raske ka ei ole norme järgida, saadakse järgides nii endalt kui teistelt kiita, millega omakorda kaasneb rahulolu. Kui inimene delegeerib oma seksuaalmoraali kellegi teise kätte (kaugete esivanemate, riigijuhi, patrooni, jumala), on ta nende või nende esindajate potentsiaalseks võimu (kuri)tarvitamise objektiks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.14