Jüri Kuuskemaaga vesteldes on raske leida teemat, milles ta ei suudaks kaasa rääkida või teid mõne huvitava faktiga jalust rabada. Ja kui jõuate Kuuskemaa südame jäägitult vallutanud (kunsti)ajalooni, siis – jättes kõrvale erialainimesed, kes tema teadmiste ja mõtlemiskiirusega suudavad sammu pidada – on tavakodanikul ülepea targem leppida kuulaja osaga. Seda enam, et Kuuskemaa naudib esinemist, lugude vestmist ja ka teadmist, et see kõik avaldab muljet. Kuuskemaa pole kuivik, kaugel sellest! Vaimukus ja sarm, meisterlik mäng faktide ja aastaarvudega, emotsionaalsus ja sugestiivsus on otsekui läikima löödud vasknööbid tema kuuel ja käivad peremehega alati kaasas. Kuuskemaal pole vahet, kas tegu on töökoosoleku või seltskondliku koosviibimisega, tema suudab endast alati märgi maha jätta. Särava, otse loomulikult! Eesti Kunstimuuseumi direktriss Marika Valk kinnitab oma kogemustest, et Kuuskemaast saab pea iga seltskonna hing, ning rõhutab samas, et ikka teadmised on need, mis teevad temast Eesti kultuuris väga hinnatud inimese. Aastakümneid Tallinna vanalinna huvide kaitsel ja parema käekäigu nimel Kuuskemaaga õlg õla kõrval seisnud Kodulinna maja perenaine Tiina Mägi ei koonerda samuti komplimentidega, kuigi alustab sõnadega: ma kadestan. Mägi ütleb, et ta tõepoolest kadestab ja imetleb Kuuskemaa mälu ja suutlikkust igas olukorras ja igasuguste inimestega kontakti saavutada. Mägi reedab naeruturtsatuste saatel ka kahe «Tallinnale pühendunud vanainimese» salaunistused: Jüri unistavat hobusest ja tema motorollerist. Need kuluksid nimelt mõlemale jalavaeva vähendamiseks hädasti ära. Valge hobune (koos Püha Jüriga) on Kuuskemaal küll olemas – ikoonil tema töölaua kohal. Kunstiteadlane Harry Liivrand, kes üheksa aastat Kuuskemaaga kunstimuuseumis tuba jagas, hindab endist kolleegi baroki asjatundjana väga kõrgelt. Ta soovitab Kuuskemaal ometi kord doktoritöö kallale asuda ning Põltsamaa portselanivabriku ajalugu raamatuks vormistada. Just Põltsamaalt pärit peente tassi- ja taldrikukildude juurde tüürib Kuuskemaa jutt kohe, kui ajakirjanik hetkeks valvsuse kaotab. Mis tunded teid õigupoolest valdavad, hoides käes mõnd tõelist ajaloolist haruldust? Hasart, põnevus, lootusetus ja üllatus – kõik kokku. See on võrdne tundega, mida tunneb näiteks detektiiv või jahimees, siinkohal pean silmas veretut jahti – meeletu põnevus. Kuid kui detektiiv peab lahendama mõne aja taguseid juhtumeid, siis minul tuleb lahendada mõistatusi, mis on jäänud aastasadade taha. Minu töö omapära on ka selles, et elusaid tunnistajaid ei ole. Ja neid sherlockholmeslikke juhtumeid lahendate just siin, väikeses askeetlikus kambris Kadrioru kunstimuuseumis? Ei, sain selle kabineti enda käsutusse alles 2000. aastal pärast lossi uuendamist, teen oma kirjatööd praegu Luigetiigi ääres asuvas endises külalistemajas. Kunagi kuulus kabinet Peeter I-le. Nüüd on pargipuud suureks kasvanud, kuid varem avanes ühest aknast vaade Soome lahele ja teisest Tallinnale. Mul on privileeg seda kabinetti kasutada, kuid nagu Peeter I, ei tee minagi seda eriti usinasti. Seda päeva, mil ma siin käin, kutsuvad kolleegid jüripäevaks. Miks te siin nii harva käite? Sest ma ei ole teps mitte selle muuseumi direktor, kellena Marika Valk, tõsi küll, mind hea meelega näha oleks soovinud. Raske uskuda, et te sellest aust loobusite. Loobusin, sest siis oleksin pidanud end koos saba ja sarvedega sellele pühendama. Aga te olete seda ju nagunii teinud! Olen, aga enam mitte! Jagan end mitme eri asja vahel ja tegutsen vabakutselisena. Ning kuigi ma laulda ei oska, olen endale võtnud jultumuse esineda kontsertidel koos Corelli Consortiga, kus mul on üsna kandvad verbaalsed osad. Teie puhul ongi just vestmisoskus see, mis inimesi võlub. Kuidas on võimalik rääkida tunde, eksimata kordagi aastaarvudes või nimedes? Mul on spetsiifiline mälu ja võib-olla ka mingi geneetiline mõju oma näitlejatest vanavanematelt. Minu isapoolne vanema ja vanaisa olid Estonia näitlejad Betty ja August Kuuskemaa. Kuid te teete seda elegantselt ka mitmes võõrkeeles. Keelte kohta ütlen seda, et kui ma kord silmaarsti juures käisin, teatas arst, et minu silmavärv reedab, et ma pole õige eestlane. Mind tabas tõeline rahvusliku identiteedi kriis, sest olin end kogu aeg pidanud eestlaseks – kosmopoliit-natsionalistiks. Kellena ma siis nüüd pidin end tundma? Otsustasin, et olen täpselt sellest rahvusest, kelle keelt ma räägin. (Naerab). Tunnen end keeleliselt vabalt nii eestlasena, sakslasena kui venelasena, inglasena pisut kehvemini, ma ei kanna seda keelt samavõrd vabalt välja. Ega selles metsikus infovoos, ükskõik mis keeles, keegi nagunii aru ei saa, kui te mööda panete. Vastupidi, pean sellega alati arvestama! Kui kunagi noore lektorina alustasin, oli mul kogu aeg hirm, et keegi tark kuulab eriti teraselt iga mu sõna, aastaarvu ja keelevääratust, ning mõistsin, et ei saa endale kuidagi bluffimist ja ebatäpsust lubada. Teen rääkides alati vahet: see on aksioom, see on fakt, see fiktsioon, see muinasjutt ja see on legend – need osised tuleb kõik ära lahutada, et mind ei süüdistataks selles, et olen kõik segi ajanud ja ühe teise pähe esitanud. Seda ma nimetan lektori vastutuseks. Olete mõnikord siiski faktidega hooletult ümber käimise eest ninanipsu saanud? Alles äsja, ja mitte ainult ninanipsu, vaid lausa karmi etteheite! Ja seda oma sõbralt Henning von Wistinghausenilt, kes on samuti elukutselt ajaloolane. Kui ta oli lugenud läbi minu teksti Eestimaa rüütelkonnast, ütles ta, et see pole piisavalt akadeemiline ega kõlba kuhugi. Mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, kui vähe ma tean. Oma vastutusest olete teadlik, kuid kas olete tundnud nördimust teiste inimeste vastutustunde puudumise või lausrumaluse pärast? Muidugi! Üks selliseid juhtumeid on seotud ennesõjaaegse kunstimuuseumi mööbliga. Palju väärikat mööblit elas sõja ilusti üle, kuid see, mis sellega tehti pärast sõda, oli ikka tõesti häbiväärne. Suurem osa kullatud mööblist anti üle draamateatrile, kus osa sellest värviti nitrovärviga üle ja parandati neljatolliste naeltega. Mulle jäi sellest kõigest väga mõru maitse suhu. See on väga leebelt öeldud. Olete ka elus nii leebe? Olen tegelikult üsna koleeriline ja vahel ikka vihastan nii, et silme ees läheb mustaks. Aga samas olen õppinud end tagasi hoidma, sest tean, et väga paljut sellest, mida tahan, ei ole võimalik saavutada ja tuleb leppida ka teatud lüüasaamistega. Üks ränk katsumus teie elus sai aga omal moel tõukejõuks teie praegusele elukutsele. Esimese klassi õpilasena sõitsin kord kelguga kruusaaugus kivihunnikusse. Selle sõidu tagajärjel olin kaks aastat ja seitse kuud õlgadeni kipsis, sest mul avastati luutuberkuloos. Mul oli haiguse tõttu palju komplekse, kuid hakkasin pärast sanatooriumi teadlikult lihaseid arendama, et mitte enam ise peksa saada, vaid norijatele vastu anda. Suusatasin, sõitsin jalgrattaga, ujusin. Te olite toona koolipoiss, mis õppimisest sai? Mu voodil oli spetsiaalne raam, sellel kaldplaat ja kirjutada sain vaid lamades, seetõttu ongi mul suhteliselt kole käekiri. Aga kuigi ma füüsiliselt liikuda ei saanud, sain ometi vabalt rändama lasta oma vaimu, sest seda ei saa ju vangistada! Lugesin raamatuid, peamiselt ajaloost ja geograafiast, ning tegin reisiplaane juhuks, kui peaksin kunagi tõesti terveks saama. Kõigepealt läheksin Egiptusesse, Hiinasse, Indiasse, Mesopotaamiasse ja ... Mis neist plaanidest sai? Enamik neist on teostunud, kuigi suure hilinemisega. Mida kohale jõudes tundsite: pettumust või äratundmisrõõmu? Mõlemat. Rõõm oli kõike seda oma silmaga näha, kuid pettumus oli selle ümber kihav labasus. Olete end kunagi nimetanud kutseliseks turistiks, mida sellega mõtlesite? Vaidlesin kord tütrega ja ta ütles, et maailma parim elukutse on jurist, mina jälle vastu, et ei, hoopis turist! Minul ongi see õnn, et mind on valitud paipoisiks, kellele makstakse reisimise eest peale – olen käinud Tallinntuuri giidina paljudel kultuurireisidel. Kuid ma ei taha igavesti olla elukutselt turist, tahaksin rohkem oma Haapsalu barokk-barakile pühenduda. Kindlasti on teil selle majaga seotud ka mõni lugu. Üks kaunimaid mälestusi lapsepõlvest on selline: juulikuu, tagaaiapoolsed aknad on lahti, kardinad heljuvad tuules, mesilased sumisevad, lillede lõhn – täielik rahu ja õndsus, mis on lähedane nirvaanale. Soovideta õnn. Ja teisalt see hirmutunne, mida viiesena tundsin, kui kujutasin ette, et hämarast mantelkorstnast tõmbab üks kondine käsi mu maa-alustesse käikudesse... Hirmuga segatud põnevus on üks neist tunnetest, mida ma vajan ka praegu, sest see väike poisike minus pole veel surnud. Ma ei soovi ainult nirvaanat ja õndsust, vaid ka põnevust, ja sellepärast alustasin Haapsalus n-ö koduarheoloogilisi kaevetöid. Ma lihtsalt ei pidanud vastu, ja leidude hulgas ei puudu mündidki, sealhulgas Rootsi ¼-öörine aastast 1676! Teie abikaasal peab olema väga kannatlik meel, et kõiki teie «poisikesetempe» välja kannatada. Minu abikaasal on minu elumajast 30 meetrit eemal üks korda tehtud hobusetall ja tema ei tarvitse eraldi olles minu lapsikuste pärast kannatada. Küllap ma võlusin ta ära mõningase avaliku tuntuse ja sõnaosavusega. Kuid ka talle küpsetatud pannkookidega! Kuigi ma pole oma võimeid kulinaarselt välja arendanud. Minu firmaroog on herkulopuder. Olen aastakümneid igal hommikul seganud kaerahelbeid soola ja kuuma veega, lasknud neil paisuda, ja see ongi kogu minu hommikusöök. Kohv peab kogu aeg olemas olema, joon seda paar kannu päevas. Kallitest delikatesskaladest ei hooli ma aga üldse, söön parem lesta ja räime. Olen üldiselt toidu suhtes väga leplik. On teil ka mõni halb iseloomujoon, millega teistel leppida tuleb? Need on minu kired. Mõned on nagu õletuli ja põlevad kiiresti läbi, teised miilavad kaua ja on tülikad. Minu lähedased võivad olla neist häiritud ja minust aeg-ajalt seetõttu kaugeneda. Mõned minu kired on ka rahaliselt kulukad. Näiteks antikvaarsed. Te muidugi küsite, milleks on mulle vaja näiteks üht 18. sajandist pärit tinast armulauaveini kannu, kui ma ju armulauda ei jaga? Muidugi küsin! Aga sellepärast, et see on nii tore, kui ta seal minu kaminasimsil seisab, hööritades oma rokokookurvatuure, lambuke kaanel! Armulauaveini kannu ei sobigi ilmalikul inimesel oma veini kallata, teatud asjade vastu peab respekti olema. Te ise kirikus armulaual käite? Olin neliteist aastat Nigulistes ilmalik preester ja käin kirikutes alatihti. Armulaual aruharva. Mulle ei meeldi pastorit kuulata. Mulle meeldisid need hetked, kui ma läksin Nigulistes hommikul valvelauda, võtsin sealt suure võtme, keerasin ukse raginal lahti, päike tõusis, kirik oli tühi ja vaikne, valgust täis... Ma seisin ihuüksi ja tundsin, milline rahu selles kõiges on. Kuid Issand Jumal pole mulle endast märku andnud, ma ei ole temaga isiklikult tuttav. Ent pühaduse tunnet kiriku ja sakraalse kunsti ees ma kogen. Oletan, et Tallinnas pole ühtegi nurka ega nurgatagust, mis teile tuttav ei oleks. Kas on mõni paik, mis siiski on eriline? Minu lemmikkoht on olnud aastaid Dominiiklaste kloostri siseõu, koos oma ristikäikudega. Sinna on koondunud mitme sajandi jooksul inimeste mõtted, meditatsioonid ja unistused – see koht on siiani säilitanud justkui muust maailmast äralõigatuse, see paik on eriline. Teie tihedaid tööpäevi arvestades tekib küsimus, millal te elate, millal leiate aega perekonnale? Aga vaadake, see kirevus ongi elu! Elu koosneb ju paljudest mosaiigikildudest ja need võivad olla väga erinevad. Mul käib töö ja vile koos, sest mulle meeldib nii rääkimine, kirjutamine kui ka esinemine. Kuigi olen pensionäriikka jõudnud, olen ma siiski töötav pensionär!
Jüri Kuuskemaa (64) kunstiajaloolane Sündinud: 25. oktoobril 1942 Perekond: abikaasa Aet, lapsed Ingel (35), Karin Victoria (27), Juhan (26) ja Mats (18) Haridus: Tartu Ülikool, ajalugu ja kunstiajalugu (1965) Töö: alates 1964 teadustööl Kadrioru kunstimuuseumis, praegu samas kuraator Ühiskondlik tegevus: alates 1987. a muinsuskaitse seltsi asutaja ja juhatuse liige; 1990 Eesti Kongressi delegaat Raamatud: «Matkamaja» (1985), «Kadriorg 18. sajandil (1986), «Estica» (1997), Eesti rahvakalender (1998), «Peeter I ja Katarina I Tallinnas» (2004), «Hea töö headele inimestele. Tallinna käsitöölised» (2006) Autasud: Tallinna linna teenetemärk, Eesti Valgetähe teenetemärk (IV järk), Prantsuse Auleegioni rüütlirist, Portugali teenetemärk, Saksamaa teeneterist Kirjutanud üle 200 muinsuskaitse artikli, osalenud paljudes telesaadetes, juhib 11. hooaega Kuku raadios ajaloosaadet «Memoria». Olnud Tallinna vanalinnas giidiks Saksa, Šveitsi, Ungari, Iisraeli ja Poola presidendile, Rootsi kuningale, Hollandi kroonprintsile Willem Alexandrile jpt. Hobid: kogub Tallinna vaadetega vana graafikat ja antiikmööblit, restaureerib Haapsalu vanimat puumaja (1782)
Arvamus Jüri Arrak
sõber Tunneme Jüriga teineteist juba väga ammu. Kui mul oli 1996. aastal 60. sünnipäev, pääsesin neist pidustustest just tänu Jürile. Ta oli Egiptuse reisi rühmagiid ja kui talle oma häda kurtsin, kutsus ta mind sinna kaasa. Minu sünnipäev on 24. oktoobril, Jüril päeva hiljem. Teatavasti on Egiptuse toidud eestlasele üpris harjumatud ning sünnipäevaeelsel päeval olin ma omadega täiesti läbi, kuigi turismifirmalt oli vägev tort, peal šokolaadist kiri: «Happy Birthday to Jüri!» ja puha. Järgmisel päeval oli Jüri sünnipäev ja siis jälle temal kõhuvalu, nii et ei saanud voodist väljagi. Võtsime tordi ja läksime siiski Jürile õnne soovima. Olukord oli vilets, Jüri voodist püsti ei saanud. Panime kõik maagilised suveniirid talle kõhu peale, Jüri ise luges valjul häälel palveid Egiptuse jumalatele ja mina tegin posimisrituaale. Järgmisel päeval oli Jüri igatahes terve. Jüri iseloomustabki minu meelest kaks asja: ta armastab väga Tallinna vanalinna ja tal on väga hea huumorimeel.
Liina Tõnisson
reisikaaslane Me oleme Jüriga seotud lihtsa tutvuse pinnal ja meile meie tutvus sobib, sest mulle tundub, et meil on natuke sellist ühtset maailmavaadet. See seisneb selles, et me mõlemad tahame tutvuda maailma eri kultuuridega ja püüame seejuures olla lõbusad ja pingevabad. Jüril tuleb see kindlasti paremini välja, kuigi ka mina püüan anda parima. Meie tutvus algas ühelt väga ammuselt Hispaania reisilt. Me ei käi küll perekonniti läbi, kuigi ma tean tema abikaasat väga hästi ja imetlen nende lapsi. Minul on Jüri suhtes igati positiivne hoiak ja tunded, kuigi ma ei oska hinnata tema professionaalset taset, sest ma ise pole selles vallas professionaal. Muinsuskaitse ja selle temaatika propageerijana, kui soovite – isegi poliitikuna –, on ta suurepärane! Reisikaaslasena iseloomustab Jüri hea meeleolu ja ülim rahulikkus. |
