Nõukogude ajal sarjati hästi müüvat kunstnikku õukonnaportretistiks, seda isegi juhul, kui viimasel portreede maalimisega üsna vähe pistmist oli. Edu vajas ju põhjendamist.

Nüüd on kaks ohtlikku äärmust, millesse kunstioksjonite puhul või ülepea kunsti ja majandust kõrvutades kiputakse laskuma.

Esimene seisukoht esindab arusaama, et ei ole sobiv kõneleda ühes lauses kunstist ja müümisest, sest loomingulisel ja majanduslikul mõtlemisel ei ole midagi ühist. Selline majanduslikkusest distantseeruda püüdev mõtteviis on sündinud aga teisest, sellele vastandlikust.

Teine seisukoht esindab nimelt eelmise vastasvaadet ning on kirjeldatav üldistusena, mis kõik tegevusvaldkonnad, seal hulgas ka kunsti, majanduslikule mõtlemisele taandab.

Esimene vaade hindab kõike, millel õnnestub kunstiturul edukas olla, kitšiks. Teine seab edukuse turul kunsti hindamise peamiseks, kui mitte ainsaks parameetriks.

Huvitav on see, et mõlema mõtteviisi kandjaid võib leida nii kunstnike kui majandusinimeste hulgas.

Need kaks esindavad meile kaht erinevat visiooni kunstnikust. Esimesel juhul on tegemist kunstniku kui eluvõõra loojaga, teisel juhul kunstniku kui majanduslikult mõtleva tootjaga. Kuid nagu äärmustega ikka, ei pruugi ka sel puhul kummalgi nimetatud kunstnikukuvandil tegelikkusega seost olla. Meid ei hämmasta, kui teiste elualade inimesed on võimelised kandma ühe rolli asemel mitut, kunstnikult seevastu aga eeldame väga ühekülgset maailmaga suhtestumise viisi.

Kahest äärmusest – kunstnik kui hull looja või kunstnik kui majanduslikult mõtlev tootja – otstarbekam oleks ehk meelde tuletada, et kunstnikule nagu iga teise eluala esindajale on loomevajaduse rahuldamine võrdselt tähtis teiste elementaarsete vajaduste rahuldamisega.

Vaadates Eesti kunstioksjonite edetabeleid, leiame nimesid, kelle töid võib kahtluseta eesti kunsti tippudeks nimetada. Siin ei tohiks ka kadedatel eriarvamust olla.