Menukirjanik Kadri Kõusaar kasutab ära kõiki meediaajastu võimalusi oma karjääri ehitamisel.

Järgmiste autorite esilekerkimisega pole lõppenud üleminekuaeg mitte ainult eesti kirjanduses, vaid ka ühiskonnas, mida nende raamatud kujutavad.

Kõusaar kui peategelane?

Kadri Kõusaare näol leiab lugeja endale kuju, kellele projitseerida oma vastuseis nüüdisaja häirivate tendentside suhtes. Ta mõjub lugejale nagu hoiatusmärk, kehtestades piiri, mida igaüks tahaks ehk kombata, kui vaid jätkuks häbematust ja julgust.

Kadri kujutab sellisena inimest, kes elab fassaadi nimel. Fassaad kui imidž, mis muutub ka selle kandjale endale raskeks. Lugejale on Kõusaar lähedane seetõttu, et ka temale ei ole võõras hirm lõpuni minna.

Kõusaar julgeb küll olla alasti ajakirja esikaanel, aga katab oma rinnad roosa rätikuga. Niisamuti kinnitab ta oma raamatutes «Ego» ja «Vaba tõus», et minategelase nimi on siiski Dea või Ethel.

Siiski ei peaks 21. saj kirjanik kirjutama minavormis ahhetamapanevaid lugusid maailmareisidest ja armusuhetest selleks, et oma isiklikku seotust pärast maha salata. 21. sajandi kirjanik surfaks netist pornot, käiks Capri veebilehel ja kirjutaks selle põhjal teose terve aasta Vahemerel väldanud seksist, surmast ja soovahetusest.

Paari nädalaga. Ja ta ütleks kõigile, kes küsivad, et see oligi tõesti nii. Sest esiteks saab nii kiiremini, teiseks usuvad siis kõik, et tegemist on fiktsiooniga, ja kolmandaks jääb kirjanikul rohkem aega reisimiseks.

Kui Kadri Kõusaar oleks menuteose peategelane, peetaks autorit suurepäraseks ajastutundjaks, tabava karakteri loojaks, läbinägelikuks ja terava sotsiaalse silmaga kirjanikuks.

Ometi mäletatakse sajandialguse eesti kirjandusest ka kirjanik Kadri Kõusaart, kui üldse kedagi. Kuna tema isik – nii autori kui tegelase kehastuses – sunnib meid vastama küsimusele, kas me tahame end vaid näidata sellistena, nagu me endile meeldime. Või tahame ka sellisteks saada.

Positiivne teisik Henno

Sama küsimust puudutab ka teine tuleviku klassik Sass Henno. Tema e-romaanis «Elu algab täna» on põhiteemaks oma elus vastutuse võtmine. Henno peategelase näol leiab nüüdisaja noor lugeja endale positiivse teisiku.

21. sajandi noor (mees) pingutab nii ülikoolis püsimise, töökoha säilitamise kui kauni tütarlapse hoidmise nimel. Tema elutervet ja üleliia muretsemist vältivat suhtumist väljendab matiundilik ladusus.

Ebaõnnestumised, nagu koolist välja kukkumine ja tüdruku truudusetus, võetakse kokku mihkelmutiliku sarkasmiga. Oma lugu jutustatakse oskarlutsuliku tempoga.

Lõpuks kaotatakse kõik. Nüüd on järel ainult see elu, mis algab kohe, sekundipealt. Täna.

Henno romaani (saadaval e-kirjastuse Bahama Press kodulehel) kannab vaba kirjutamisjulgus, inspireeritud ilmselt Kaur Kenderi «Iseseisvuspäevast».

Ometi pole tulemus sama konarlik ja grotesksest pohhuismist pole haisugi. Henno raamat näitab uutmoodi elutervet suhtumist. Elu on stsenaarium, sina oled režissöör ja kui miski ei meeldi, vaheta operaator välja ja võta duubel kaks.

Kui Henno ja Kõusaar esindavad nüüdisaja noore kirjanduse innovatiivset ja elujõulist poolt, siis veidi vanemad Wimberg ja Jürgen Rooste kannavad endas jätkuvalt uue sajandi sünnivalu. Olevikku käsitledes vaatavad nemad tagasi.

Jürgen Rooste mõjub lugejale kui melanhoolse ängi filter. Oma empaatiavõime suunab Rooste kogu ühiskondliku kõntsa läbielamisele, sest kunagi ta uskus.

Millesse? Need sõnad kõlaksid arvatavasti teiste jaoks tühjadena. Armastus. Solidaarsus. Headus. Puhtus. Luulekogudes «Veri valla», «Tandem» (koos Ivar Sillaga) ja «Lameda taeva all» kirjutab ta röökides amerikaniseerumisest, Eesti valitsusest, narkomaanidest ja alkouimast.

Rooste teeb meie eest ära suure töö. Kui te soovite, et keegi sõnastaks teie rahulolematust praeguse ajastu või iseendaga, siis olete leidnud õige autori.

Ometi on Roostel raske leida õigeid sõnu, kui ta üritab väljendada oma muret kriitilistes esseedes. Tal on raske rääkida ühest konkreetsest asjast või varjata oma emotsioone.

Pole ka õiget vaenlast, kelle peal oma pingeid maandada. Oleks kahju, kui Rooste läbi põleks, sest siis ei näeks me enam seda vapustavat lüürikut, kes 1999. aastal debüteeris koguga «Sonetid».

Rooste võitluskaaslane Wimberg on oma loomingus küll lapselikult elujõuline, kuid ta ammutab oma energiat surnud kolhoosiaja romantikast. Raamatus «Lipamäe» elab ta valulikult kaasa sovetiaja gerontide kurvale saatusele.

Kriitikuna kannab ta edasi punapensionäride lippu, kaitstes sotsrealismi klassikuid ja ateistlikku õpetustööd.

Wimberg võiks oma väidetega nõukogude aja helgusest olla kui põlvkondliku kokkuleppe kehastus, kuid tal ei ole kontakteeruda kellegagi peale endast vanemate. Tõenäoliselt ei mõista pealekasvanud põlvkond mõne aasta pärast tema nostalgiat.

2045. aasta kirjandusõpikust loeme arvatavasti järgmist: «Sotsrealismi viimase võrsena esindas Wimberg väikest, aga kummaliselt ärritavat tahku sajandialguse eesti kirjanduses.»

Valetamine ja hirm

Üleminekuajalastele on tugevad ja siirad tunded tuttavad. Lapselikult siirast rõõmu pakkusid sõnad «isamaa» ja «emakeel», kui olid Balti kett ja öölaulupeod. Niisamuti tunti aga hämmastavat pettumust, kui kolmteist aastat hiljem sai Eesti presidendiks Arnold Rüütel. Kõrvutage kaht viimast lauset ja te mõistate, et kellelegi on tüssu tehtud.

Pettumus ja lootus, valetamine ja hirm – neid põhijooni võite leida kõigi nelja siin mainitud autori loomingust. Need jäävadki selle põlvkonna seisukohti mõjutama. Nad ei unusta. Võtke seda põlvkonda tõsiselt.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3