| Tänases Postimehes analüüsitavad Venemaal valminud
dokumentaalfilmid jätavad Eestist mulje kui natsisõbralikust riigist,
kuhu Nõukogude võim tõi demokraatia. Nagu oskuslikus propagandas
ikka, on ka Venemaalt lähtuvas Eesti-vaenulikus kihutustöös vilunult
segatud lausvalesid ja pooltõdesid. Filmides, mida esitatakse
miljonitele venekeelsetele televaatajatele, serveeritakse väiteid, mis
pärineksid justkui äraspidise punameelse Ivan Orava sulest. Jutud,
et Eesti vanglates vaevlesid tuhanded poliitvangid, või väited eesti
rahva juubeldustest Nõukogude korra saabumise puhul, on niivõrd
absurdsed, et need ei saa Eesti mainet kuigi tõsiselt ohustada.Hoopis
teine lugu on Saksa okupatsiooni ajal formeeritud relvaüksustesse
kuulunud eestlaste teema käsitlemisega. On tõsi, et mõned Omakaitse
liikmed mõrvasid 1942. aasta kevadeks Eestis ligemale 7000 «punast» või
koguni nende pereliiget, tehes seda sageli ilma kohtupidamiseta ning
omakaitselise omavoli alusel. Max Jakobsoni juhitud
Rahvusvahelise Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Eesti Komisjon
järeldas juba aastate eest, et «Eesti Leegion ja mõned eesti
politseipataljonid osalesid aktiivselt juutide vastu suunatud
haarangute korraldamisel ja juutide mahalaskmisel vähemalt ühes
Valgevene linnas (Novogrudok), valvekohustuste täitmisel vähemalt
neljas Poola linnas (Lodz, Przemysl, Rzeszow ja Tarnopol) ning mõnes
Eestis ja muus riigis asuvas laagris, samuti aitasid nad kaasa teadmata
arvu tsiviilelanike küüditamisele Valgevenest ja Poolast Saksamaale.» Komisjoni
järeldusi Saksa-aegsete formeeringute kohta tasub meil senisest
paremini teadvustada, sest Vene ajaloopropaganda lembus 1944. aasta
sündmuste vastu on tingitud just eestlaste endi kõhklustest Saksa
armees teeninud rahvuskaaslaste rolli suhtes. Kuid
Jakobsoni raport ei jäta kahtlust: tegu oli küll ausameelsete eesti
meestega, kes aga meelitati valelikke lootusi õhutades kahurilihaks
juba ette kaotusele määratud võitluses. Nad väärivad mälestust Saksa
okupatsiooni ohvritena, mitte Eesti sõduritena. Asudes Eesti Leegioni
ja teisi Saksa relvaüksusi automaatselt samastama Eesti
vabadusvõitlusega, üritame kaitsta seisukohti, mis ei ole kaitstavad.
Ning Eesti ajalugu muutubki kergeks saagiks vaenulikule propagandale. Eesti
ei tohi endale võtta vastutust Saksa natside või Nõukogude kommunistide
kuritegude eest. Me olime II maailmasõjas neutraalne riik, kelle
iseseisvuse tallasid häbitult jalge alla kaks suurriiki. |